Meeleheitel Eesti naine: vägivaldne mees keeldub lahutusest, olen valmis ta oma kätega maha lööma!

Foto: Miriam Dörr / PantherMedia / Scanpix

«18-aastaselt tutvusin oma töökohas teisest rahvusest moslemimehega. Väga kiiresti põimis ta mind enda võrku ja ühel päeval olimegi perekond. 19-aastaselt sünnitasin talle poja. See kooselu on olnud kohutav – mees tõmbas esimesed 12 aastat ringi ning peksis mind. Tänaseks on mul murtud ninaluu ja vasaku sisekõrva kahjustus,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Olen tahtnud temast kõik see aeg lahku minna, aga see pole õnnestunud. Nende maal võetakse naine kogu eluks. Kui olengi minema kolinud, siis on ta hakanud mu ema terroriseerima. Samuti hakkab ta ähvardama kõiki mu sõbratare ja tuttavaid.

Olen loobunud alkoholist (suitsu pole kunagi teinud), sõbrannadest, klubidest, kohvikutest ja tantsimisest. Ma ei käi kellegi sünnipäeval ega mõnel muul üritusel ja keegi ei taha ka minu poole tulla, kuna mees jõllitab kõiki tapva pilguga. Sisuliselt võin käia toidupoes, juuksuris ja maniküüris. Läbi pikkade ponnistuste suutsin minna ülikooli, nii et vähemalt kõrgharidus on mul käes. Tööl olen ikka koguaeg käinud, seda siis oma firmas.

Kuna bioloogiline kell tiksub, siis sünnitasin veel ühe poja – rohkem iseendale. Mõlemad lapsed on väga tublid, kuid kodune olukord mõjub ka neile. Koos oleme elanud 19 aastat.

Tänaseks on füüsiline vägivald kahanenud miinimumile, vaimne vägivald on aga endiselt haripunktis. Tahan lahku minna, aga mees on endiselt selle vastu. Kohutav, et olen sellise inimesega nii kaua elanud, aga ma ei tea, kuidas temast vabaneda. Vahel olen nõus ta juba oma kätega maha lööma.

Kõik need aastad valdab mind hirm! Kardan oma meest kohutavalt. Piisab sellest, kui mees astub uksest sisse, kui ma juba olen hirmu küüsis. Teda kardavad üldse väga paljud inimesed. Mõned kutsuvadki teda metslaseks… Tean, et samasuguse hirmu all elab ka mu 18-aastane poeg. Väiksem poeg on veel liiga pisike, et hirmu tunda.

Ma tõesti ei tea, mida teha või kust abi saada. Politseist ma seda abi päris kindlasti ei saa. See pole lahenduseks, kui mind koos lastega paariks aastaks ära peidetakse. Kui katsun mehele lahkuminekust rääkida, läheb ta raevu ja hakkab mind tuuseldama või tõukama. Samas on tal ka kõrvalafääre – küll vähem kui varem, aga siiski.

Ma isegi ei tea, miks seda kõike siia kirjutan. Tahaksin nii väga vaid oma lastega koos elada ja natukenegi elust rõõmu tunda. Tahan käia trennis, kohvikus, tantsimas ja lastega reisimas. Tahan, et mu sõbrannad saaksid taas mulle külla tulla. Tahan, et mu mees kaoks mu elust igaveseks. Aga selle jaoks läheks küll imet tarvis.

Ma ise olen kõik need aastad lahkuminekuks valmis olnud, olen proovinud küll nii- ja naapidi, aga tulemuseta, sest mees ei taha seda. Ilmselt pean oma noorpõlves tehtud vea eest maksma surmani…. Samuti olen ära rikkunud oma laste elu. Olen tuhandeid kordi karjunud tühjusesse, et kas tõesti pole maailmas õiglust?! Mille eest ma pean niimoodi kannatama?»

Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:

«Kirja lugedes jääb illustratiivselt öeldes tunne kahest valikust – kas õudne lõpp või lõputu õudus. On sadu-tuhandeid naisi, kes kannatavad igapäevaselt kas füüsilise või vaimse terrori all. Muist juhtumeid on avalikkusele teada karmi statistika vahendusel, paljud lood aga jäävadki varjule. Igal asjal on oma hind – valikud on kas kannatada või astuda samme vaba tuleviku poole. Ei saa oodata lõputult, et olukord muutuks iseenesest, või et saate ühel päeval mehelt nõusoleku lahutuseks. Teil ei ole seda nõusolekut tegelikult vaja. Kahe inimese kooselu püsib vaid sel juhul, kui mõlemad seda soovivad ja kui üks osapooltest seda ei taha, siis see ei saa ka toimuda.

Teie juhtumi puhul on oluline see, millises riigis on abielu sõlmitud – kas Eestis või abikaasa päritoluriigis? Kui ühiselu ametlikuks tunnistamine on leidnud aset Eesti pinnal, siis toimib perekonnaseadus, kus piisab ühe osapoole soovist, et algatada lahutus.

Vägivaldse suhtlemise põhimõtteid ei saa seletada usulise taustaga – koraan ei luba kedagi peksta. Jõhkra käitumise taust võib olla mehe kohaliku kultuuriruumi osa vms. Paljud vägivallaaktid on just selletõttu korduvad, et ei pöörduta abistruktuuride poole. Ja vägivallatseja saab ainult indu ja hoogu juurde, tundes ennast karistamatuna. Andes asjadele ametliku käigu on võimalik kaitsta ennast ja oma lapsi. Vägivallatseja saab teenitud karistuse ja iga otsitud järgnev kontakt, uus vägivallailming, lähenemiskeelu eiramine on range tähelepanu all ja toob karistusele lisa.

Olete raskes olukorras ja palju läbi elanud. Oma vastusega tahaksin teid julgustada katkestama see lõpmatu kannatusteahel enda jaoks. Minu soovitus on otsida abi naiste varjupaigast, info leiad siit.

Arutage oma tegutsemisplaan varjupaigas detailselt läbi, see annab kindlustunde. Varjupaigas on pädevad inimesed, kel on vilumust, kogemust ja vajalikke kontakte. Vajadusel saate ka koos lastega olla varjupaigas senikaua, kuniks olukord selgineb. 

Kui te praegu veel kahtlete, kas julgete ja jaksate olukorra muutust ette võtta – siis minge ja rääkige varjupaiga inimestega sellegipoolest. Lõplik otsus tegutsemise osas on ju nagunii teie teha, rääkimine ja nõupidamine ei kohusta teid millekski. Teil on olnud jõudu seda kõike aastaid taluda, uskuge – teil on ka jõuressurss toimuv lõpetada. Kahtlemata on otsuse tegemine sellises olukorras raske ja pingutav, kuid kindlasti kõike seda väärt! Palju jõudu!»