Naine tunnistab: tänu mehe kõrvalhüppele sain alles täiskasvanuks ja õppisin ennast hindama

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

«Oleme olnud abielus 17 aastat, meil on kolm last. Oleme alati hästi läbi saanud, tülisid ja lahkhelisid on olnud väga vähe. Kuni ülemöödunud suveni, mil mees leidis endale silmarõõmu 10 aastat noorema naise näol,» kirjeldab naine oma muret Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Mäletan siiani selgelt, kui kohutav oli sellest teada saada. Olin ju alati pidanud meest oma parimaks sõbraks, keda võis pimesi usaldada ning kellele sai loota. Elasin seda väga raskelt üle. Ilmselt vaid tänu antidepressantidele suutsin kuidagi meie pooleteiseaastase lapse eest hoolitseda. Tunnistan, et sain alles siis täiskasvanuks.

Mäletan, et esialgu klammerdusin ma mehe külge, sest tundsin, et ei saa ilma temata lihtsalt hakkama. Läbisin justkui mitu faasi. Esimene oli eituse faas, mil lihtsalt ei suutnud endale olukorda tunnistada, see näis justkui unena. Teiseks klammerdumise faas – lootsin meie suhet päästa klammerdudes mehe külge. Ja kolmas faas, millest tegelikult sai pöördeline punkt kogu selle jamas – vihafaas, mil mul sai sõna otseses mõttes mehe käitumisest ning otsustusvõimetusest villand, ma pakkisin ta asjad ning andsin talle väga konkreetselt mõista, et tal on kaks valikut: uus suhe või mina. Sellest hetkest ei olnud palujaks enam mina. 

Tagantjärele õppisin mehe kõrvalhüppest nii mõndagi – mitte miski siin ilmas pole kindel ning loota saab vaid endale. Õppisin mõtlema rohkem endale ning läbisin totaalse muutuse, kodukanast sai hoolitsetud naine. Ma ei ole tegelikult kunagi olnud tüüpiline kodukana (sorgus, rasvaste juuste ning luitunud kodukitliga), kuid ilmselt olin muutunud mehe jaoks lihtsalt igavaks ning olin pigem ema kui naine. Läksin tagasi tööle ning õppisin ennast hindama. Kusjuures nii tore on tunda, et ma saan vajadusel ka ISE hakkama. Armusime mõlemad teineteisesse uuesti ning suhe sai värskust juurde. Need olid siis halva asja positiivsed küljed. 

Aga on ka palju negatiivset. Minu kõige suuremaks probleemiks on see, et ilmselt ei suuda ma oma meest enam kunagi usaldada. Olen täitsa hädas pideva kahtlustamisega. See tuleb justkui minu tahtest sõltumata. Ma krutin ise end üles ning mõtlen asju hullemaks, kui need on. Olen palju mõelnud, miks ma seda teen. Kui ta käitub tavapäraselt, on kõik korras. Nii kui tuleb ette midagi tavatut – mees läheb töökaaslase sünnipäevale ning lõpetab selle ööklubis; väljasõidu ja ööbimisega firmaüritused jms– hakkab mu aju jälle genereerima igasugu teooriaid, mis meenutavad seda hirmsat suve kaks aastat tagasi, mil mees valetas kõiksugu ürituste ja grillpidude kohta, kohtudes samal ajal armukesega.

Ma ei suuda leppida, et ta saab väga usalduslikult läbi sõbra naisega, kellega suhtlevad täiesti vabalt. Tundub uskumatu, et mees ja naine saavad olla nii head sõbrad tundmata midagi enamat. Asja tegi minu jaoks kahtlaseks see, et mees püüdis varjata tema telefoninumbrit, kustutades iga kord peale helistamist telefonist tema numbri... 

Olen ise ka endale oma kahtlustamiste pärast vastik. Kas keegi on olnud sarnases olukorras? Kas mul on mõtet loota, et ma suudan olnu unustada ning saada tagasi hingerahu?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Usalduse teema suhetes on väga oluline ja kindlasti paljudele mõtteainet pakkunud. Olete läbinud pika protsessi, saanud nii negatiivseid kui positiivseid kogemusi, iseennast avastanud, saanud ka kindlustunnet ise hakkama saamiseks. See on kahtlemata oluline alus tasakaalu leidmiseks iseendas. Kas saaks seda ka kõhklustega toimetulekuks rakendada? Kui juhtubki, et suhe mehega ei toimi, siis pole te sundseisus ega pea leppima sellega, mis on teile vastuvõetamatu. 

Jätkuvalt muretseda, jälgida, otsida märke, mis annaksid alust umbusalduseks, on üsna kurnav enesepiinamine, kütab üles pingeid ja on suhet kahjustav. Kes otsib, see leiab, eriti kui on kõrgendatud tähelepanu, leiab toitu ka kahtluseuss. Küsige endalt, mida vajaksite, et tunda end kindlamana ja võiksite loobuda pidevast märkide otsimisest ja umbusaldusest. Garantiisid tunnete muutusele ju pole, seda ei saa kelleltki nõuda ega lubadusi välja pressida. 

Kas vajate suuremat emotsionaalset ja/või füüsilist lähedust, rohkem koosolemisi, ühiseid huvisid ja elamusi, nende jagamist, teineteise tunnetes selgust, suuremat avatust jne. 

Oletan, et varasem petmine riivas eneseuhkust ja oli alandav. See oli valus ja küllap saaksite uuesti haiget, kui see korduks. Kuid praegu soovite omalt poolt, et suhe nüüd oleks usalduslik ja mõistev. Kui seda kõike väljendate ilma meest süüdistamata ning julgustate ka meest ennast avama, mida tema suhtest teiega ootab, kuidas end teiega tunneb, kuidas mõistab teie muret jne. Arutage koos, kuidas võiksite põhjendamatute kahtlustega toime tulla ja teineteisele kindlustunnet pakkuda.

Mis on olnud, seda ei saa muuta, ilmselt ka unustada. Kuid möödunuga on võimlik toime tulla nii, et see ei segaks nautimast seda, mis praegu on hästi. Otsige märke ja keskenduge sellele, mis praegu on hea ja lähendav ning pakkuge seda teineteisele.»