Pereterapeut palub: toogem sünnipäevakutsed kapist välja!

Foto: Michael Kempf / PantherMedia / Scanpix

Laps tuleb lasteaiast koju ja teatab, et ta ei lähe sinna enam kunagi, sest kõik teised said sünnipäevakutse, aga tema mitte. «Ma otsisin terve kapi läbi, aga seal ei olnud kutset!» Kõrvalejäämine tekitab tõenäoliselt tugevaid tundeid, laps on väga kurb ja näha on, et ta hakkab kohe nutma, kirjutab pereterapeut ja Gordoni perekooli koolitaja Kairit Kivimäe. Tuleb tuttav ette?

Hooliva lapsevanemana tahad sa mure enda kanda võtta ja hakkad probleemile lahendust otsima, sest tahaks ju oma kallikesele parimat ja pähe kerkib kohe rida küsimusi «Miks? Mis mu lapsel viga on, et teda kampa ei taheta? Kuidas nii üldse võimalik on, et üks laps jäetakse nii julmalt välja?»

Lapsevanemate suhtlustreeningus räägime vanematele, et alustuseks tuleb teadvustada, kellel on mure/probleem. Kui lapsel, siis tegelikult vajab ta ärakuulamist ja mõistmist. Kui vanem suudab last näha eraldiseisvana oma isikliku murega, siis vanema ärevus langeb. Nii saad rahulikult lapse kõrvale jääda ja aidata tal tundeid maha laadida. Abistavate küsimuste ja aktiivse kuulamise kaudu võib ilmneda, et tegelikult oli teisigi, kes kutset ei saanud ja üleüldse on lasteaed üks tore koht, kuhu tasub ikkagi minna.

Mida muretseva lapse vanem ei tohi teha sellises olukorras? 

Lapse muret ei tohi pisendada. Näiteks: «Ah, ära selle tühja asja pärast muretse». Hea, kui vanem ise lahendust ei paku. Gordoni perekoolis õpetatakse aktiivset kuulamist, mille käigus pakute lapsele tuge nii, et ta jõuab ise lahenduseni. Oluline on, et kui laps ise räägib teema läbi, siis tema emotsionaalne temperatuur langeb, laps tunneb, et ta on kuulatud ja ta on suuteline ise oma probleemile lahendust leidma. See aitab lapsel iseseisvuda, tõsta enesehinnangut ja eneseusku.

Teiste kritiseerimine on lubamatu. Näiteks kui ütlete umbes nii: «Ah, ta ongi imelik laps.» Teemat ignoreerida ei tohi, näiteks juttu teisele teemale viia. Tuleb meeles pidada, et mure ei kao kuhugi. Kui lapsevanem ei saa kohe lapse muret kuulata, siis võib kokku leppida hilisema aja, millest tuleb kindlasti ka kinni pidada. Kui lapsevanem ei pühendu lapse mure ärakuulamisele kogu tähelepanuga, siis tekitab see pigem lapses vastupanu ja võib arvata, et järgmine kord ta teie peale loota ei saa ning jätab mured enda kanda. Laps võib saada signaali, et ta ei ole oluline ja tema mure pole rääkimist väärt. Vahel aitab lihtsalt vaikimine ja tähelepanelik kuulamine, kus vanem oma kehakeelega annab märku, et on huvitatud ja hoolib. See omakorda annab lapsele õhku ja aega, et ta saab end veelgi rohkem maha laadida.

Kuidas olukorda ennetada?

Sügisel tasub lasteaiaõpetajatel lapsevanematega sel teemal arutada, kuidas oma rühmas toimida ja kontakte jagada. Võimalusi on väga palju! Sünnipäevakutseid saab saata nii läbi õhu kui poetada füüsiliselt kutsed kodupostkastidesse või anda pärast lasteaiapäeva isiklikult üle.

Kui teile nüüd tundub, et eelpool on ridamisi käskusid ja keeldusid jagatud, siis tegelikult on see väga lihtne protseduur. Esimestel murekordadel tuleb laps lihtsalt järje peale aidata, nii saate ka teie vanemana ennast edukana tunda ning kasvatusviljadest naudingut saada. Alustuseks on hea õppida last kuulama nii, et ta tunneks kuidas vestlusel on tulemus, mille ta on ise saavutanud – nii õpib ta ise lahenduse leidmise eest vastutama. See lahendus on tõenäoliselt sel hetkel see kõige parem ja on täitsa võimalik, et ise poleks selle peale tulnudki. Usaldage oma lapsi!