/nginx/o/2018/11/16/11579574t1hcfc4.jpg)
27. novembril toimub koostöös Creative Gate’iga uuenduslik moesündmus PÖFF: Black Catwalk. Eelmisel nädalal avalikustas korraldusmeeskond noored Eesti moekunstnikud, kelle loomingut klubis HALL toimuval showl näha saab. Täna kergitati aga saladuseloor filmidelt, mille põhjal kunstnikud esitlusele tulevad kostüümid loonud on.
PÖFF: Black Catwalki ametlik videopartner on tänavu loominguline kollektiiv Out of Sight Visuals, kes loob igale disainerile spetsiaalselt Black Catwalkiks unikaalse videoklipi. «Meie ülesandeks on luua sild disainerite valitud filmide ja nende loodud kollektsioonide vahel. Ideede väljatöötamisel sidusime kokku disaineri kollektsiooni temaatika ning tugevamad sümbolid valitud linateosest,» räägib Out of Sight Visuals produtsent Oliver-Gerd Vald.
Disainerite filmide valikuga jäi videomeeskond produtsendi sõnul väga rahule: «Iga valitud film on omanäoline ja mõtlemapanev. Mitmed neist on oma žanrite täielikud tipud,» lisab ta.
Sündmuse kõige varasem valitud linateos pärineb aastast 1976, mil tuli välja Anne Liis Puhki valitud film «Logani jooks» («Logan’s Run»). Puhki jaoks, keda on alati paelunud nostalgia, on Michael Andersoni film ajaliselt igati põhjendatud. «Hedonism, nooruseihalus ja korporatsiooni kontrolli all olev ühiskond. Kiibistatud inimesed ei ole enam mingi üllatus isegi meie väikeses Eestis. Filmi tolle aja eepilised eriefektid, seksuaalselt vaba õhkkond ja muidugi võimas süntesaatori helidest koosnev taustamuusika - mida võiks veel ühelt 70ndate sci-fi filmilt tahta,» kirjeldab moekunstnik meeleolukat teosevalikut.
Disainerduo Britta Liisa Brutus ja Arle Kivisaar ehk WE ARE ABRA valisid inspiratsiooniks 2000. aasta Tarsem Singhi ulmefilmi «Püünis» («The Cell»), kus psühhiaatriks kehastunud Jennifer Lopez peab tungima filmis figureeriva sarimõrvari saladuslikku mõttemaailma, leidmaks viiteid viimase ohvri asukoha kohta. Disainerite jaoks osutus film valituks suuresti visuaali tõttu: «Antud teose visuaalne lugu on äärmiselt tugev ja võimaldab meil seda lugu märkide keeles elavalt edasi anda,» sõnab Brutus.
2014. aasta Tim Burtoni biograafiline kunstifilm «Suured silmad» («Big Eyes») jäi aga silma Karl-Christoph Rebasele, kes samastub stiililiselt peategelase Margaret Keanega: «Illustreerin suurte silmadega olendeid ka ise nüüdseks juba aastaid. Lisaks nii nagu filmis, tuleb ka minu kostüümides välja rohkelt sinist värvi, jõulisust ja julgust!». Tuginedes tõsielusündmustele, räägib Rebase valitud film tuntud kunstnikust Margaret Keane’ist, kes võlus üldsust 50ndatel aastatel oma salapäraste maalidega, milles kesksel kohal on haaravad, ent samas ka hirmutavad suured silmad.
Karola Kaugema toob PÖFF: Black Catwalkil lavale oma nägemuse Neil Jordani 2005. aasta filmist «Hommikusöök Pluutol» («Breakfast on Pluto»), mis oli 2006. aastal ka PÖFFi filmiprogrammis. Film räägib meile loo 60ndate Iiri väikelinnas elavast Patrick Brandenist ehk Kittenist, noorest transvestiidist, kes suundub Londonisse otsima oma ema. Kuigi film on äärmiselt traagiline, säilitab peategelane kogu filmi vältel oma hämmastava optimismi ning filmi süngeid stseene saadavad lustakad 70ndate laulud. Kaugema jaoks ei olnud filmi valik keeruline: «Tegemist on ühe minu lemmikfilmiga, mis on mind moealaselt väga palju inspireerinud.»
Etenduse kõige hilisem film pärineb Kirke Talu valikust ning selleks on Alex Garlandi 2015. aasta film «Ex_Machina» («Ex Machina»). Linateos jutustab meile loo 24-aastasest kodeerijast Calebist, kes võidab võimaluse veeta nädala oma tööandja privaatmäel. Peagi avastab aga mees, et on hoopis osa eksperimendist ning peab antud perioodi veetma maailma esimese tõelise tehisintellektiga. «Inspiratsiooniks valitud filmi järel tekkis mul küsimus - kas see, et tegemist on tehisintellektiga, paneb mind uskuma tema teadvusesse? Enda kollektsiooniga tahan hägustada piire tehisintellekti ja inimese vahel, liites kokku materjalid, mis jäljendavad nii roboti futuristlikkust kui ka inimese enda keha, vormi ja olemust,» selgitab Talu.
Kätlin Haak on enda loominguliseks inspiratsiooniks valinud John Watersi 1990. aasta filmi «Piripill» («Cry-Baby»). Ameerika romantilise komöödiafilmi peategelasteks on erinevatest subkultuuridest pärit Walker ja Allison, kes peagi lootusetult teineteisesse ära armuvad, tuues publikuni ajatu teema - armastuse nimel ületamist vajavad katsumused. «Antud film köitis mind juba oma esimesel minutil. Mind lummas ühelt poolt selle absurdi kalduv süžee ja teisalt kui stiilselt ja väärikalt see kõik välja mängitud on,» räägib Haak.
1999. aasta David Fincheri kultusfilmi «Kaklusklubi» («Fight Club») valis endale inspiratsiooniks Liina Liesment. Linateos kritiseerib teravalt kapitalistliku heaoluühiskonna puudujääke ja süsteemi, mis õnne sildi all inimesi orjastab. Sellele illusioonile pannakse vastukaaluks anarhiline protest. «Mind inspireeris Marla Singeri tegelaskuju - ellu ükskõikselt suhtuv femme fatale, kes tegelikult on allakäinud ja hinges eksinud,» põhjendab Liesment.
Ulmefilm ei jätnud kõnetamata ka Reila Saarmäed, keda paelus Eric Bressi ja J. Mackye Gruberi 2004. aasta film «Liblikaefekt» («The Butterfly Effect»). «See film pani mind mõistma, et tihti tuleb elus toimuvat lihtsalt aktsepteerida ning mitte sellele igal võimalikul moel vastu võidelda.» Reila valitud linateose keskne idee seisneb just nimelt selles. Ühel hetkel avastab filmi peategelane Evan Treborn, et suudab minevikku meenutades seda muuta. Noormees ei arvestanud aga sellega, et kui muuta minevikku, muutub ka olevik.
/nginx/o/2018/08/31/11333950t1hf063.jpg)