Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)
/nginx/o/2018/11/16/11579245t1h2a01.jpg)
Kui omavahel vestlevate inimeste kehakeel on sarnane, on see märk, et inimesed on üksteisele häälestunud, suhtlus kulgeb sujuvalt. Kas aga enne on kokkukõlav kehakeel ja siis paraneb suhtlemine, suhe või vastupidi – sellele küsimusele otsiti vastust hiljuti avaldatud teadusuuringus.
Selle aasta novembri alguses ilmus ajakirjas Journal of Social and Personal Relationships aritkkel, kus tutvustati nelja Iisraeli Herzliya Interditsiplinaarse Keskuse tunnustatud lähisuhete uurija Gurit Birnbaumi juhitud teadlasgrupi läbi viidud eksperimenti, kus fookuses oli kehakeelse sünkroonsuse – liigutuste koordineerituse, ajastuse - mõju inimeste omavahelisele lähedusele. Et teadlastele pakkus huvi nii see, kuidas sünkroonsus on seotud tutvuse algusega võõrastel kui ka selle roll paarisuhte läheduse juures, olid kahes eksperimendis katseisikuteks omavahel võõrad inimesed, kahes aga paarid.
Esimeses uuringus pedaalisid kaks võõrast samast soost inimest paigalseisval jalgrattal, üks pidi rääkima teisele kas mingist neutraalsest või positiivsest hiljutisest elusündmusest (nt tööalane kordaminek, edutamine), teisel paluti juttu aga tähelepanelikult kuulata.
Pärast hinnati liikumise sünkroonsust ja seda, kui suurt lähedust üksteise suhtes tunti. Leiti, et sünkroonsus on seotud lähedusega siis, kui jagati positiivse tonaalsusega uudist, neutraalse loo jagamise puhul seda aga ei ilmnenud. Teises uuringus anti uudise kuulajale selge ülesanne: pedaali kas sünkroonselt rääkijaga või mitte. Jällegi selgus, et sünkroonis rattasõit suurendas empaatiat ja lähedust võõraste vahel.
Järgmised kaks eksperimenti olid romantiliste suhete kohta. Kolmandas eksperimendis lasti kuulata inimesel tema kallima samme ja paluti kujutleda tema kõrval kõndimist. Kui kujutleti sünkroonset kõndimist, oli lähedus jällegi suurem. Neljandas uuringus aga anti ülesanne koos kallimaga hingata. Peale seda pidid katseisikud hindama taas lähedust oma partneriga ja samuti kirjeldama temaga seotud seksuaalfantaasiaid. Sünkroonselt hinganutel oli lähedus suurem, aga ka fantaasiad elavamad.
Uuringu autorite sõnum on lihtne – olgu võõrad või kallimad, sünkroonis kehakeel suurendab lähedust, isegi siis, kui seda vaid kujutletakse. Romantilistes suhetes tasuks parema seksi jaoks aga katsetada üheskoos ja samas rütmis hingamist – nii tuntakse suuremat sidet ja sekski võib olla parem.