Ilona Leib: puine keel näitab puist meelt

Õigekeelsussõnaraamat. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Lõpuklassis astus tunni alguses meie ette emakeeleõpetaja küsimusega: «Mis on geminaatillatiiv?» Keegi meist ei teadnud. Peale selle võõrapärase sõna kordamise ja meie algul kollektiivse, hiljem ka isikulise kõnetamise ta esimesed 20 minutit sellest tunnist midagi muud ei teinud. Algul nõudlikult, seejärel teatraalselt imestavalt, lõpuks häbistavalt. Tiraad sellest, kui küündimatud me oleme, lõppes ähvardusega: «Kui te ei tea, mis on geminaatillatiiv, ei ole teil küll ülikooli asja.»

Aasta oli 1989, ja kuigi mul oli kooliskäimise kõrval ka muid muresid, nagu kuidas taastada Eesti riiklik iseseisvus ja kust leida päris oma peigmees, siis hirmutamine ülikooli ukse taha jäämisega tabas naelapea pihta.

Ülikoolis selgus muidugi tõsiasi, et ega keegi peale minu ei teadnud, mis on geminaatillatiiv, aga see ei seganud neil ei elamast ega edukalt sisseastumiseksameid tegemast. Minu valgustatus oli saabunud, sest pärast kolmandiku tunnist kestnud draamat soostus õpetaja ütlema, et tegemist on ladinakeelse väljendiga lühikese sisseütleva käände kohta.