Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/16/11577799t1h573b.jpg)
Iga eestlane teab, et kui tahta oma nime läti keeles öelda, siis tuleb lihtsalt s nime lõppu panna. Nii saab Mikust Lätimaal Mikks ja Triinust Triins. Palju veidramad asjad aga juhtuvad siis, kui lätlane püüab inglisekeelset nime kirjutada.
Nii saab Elton Johnist Eltons Džons, Michael Jacksonist Michaels Jacksons ning eriti naljakad on juhtumid, kui hääldamine nõuab rohkem vaeva – George Clooney on läti keeles Džordž Klūnijs, Joaquin Phoenix Hoakins Fīnikss ning USA presidendile on lõunanaabrite juures antud üsna lustakas nimi, Donalds Tramps (tramp tähendab inglise keeles kergete elukommetega tüdrukut).
Muidugi ei ole Läti ainus riik, kus nimesid väänatakse. Katariina Suur oli ju tegelikult Jekaterina, Poolas tuntakse suurt autorit William Szekspiri, kuid aegade arenedes ning õppides paremini tundma võõraid kultuure on käänamist-väänamist aina vähemaks jäänud, kirjutab Will Mawhood väljaandes Deep Baltic. Samas muidugi peavad keeled, kus kasutatakse mitte-ladina tähestikku, jätkuvalt leidma viisi, kuidas võõrnimesid enda tähestikus võimalikult täpselt kirjutada.
Kuid Lätis kasutatakse ometi ladina tähestikku – miks nad siis jätkuvalt nimesid väänavad? Kas on lätlased ehk väärarusaamal, et kõik inimesed maailmas on tegelikult lätlased? Mawhood selgitab, et läti keelereeglid nõuavad, et kõiki nimesid kirjutataks siiski nõnda, nagu nad oleksid läti nimed – mis meeste puhul tähendab tavaliselt s-lõppu, naiste puhul a- või e-lõppu.
Standardselgituseks on, et nimesid «lätistatakse» seetõttu, et oleks võimalik nimisõnasid grammatiliselt korrektselt käänata. Lätis on väga jäik käänetesüsteem ning sarnaselt eesti keelele võivad sõnad lõppeda tosinkonnal kombel, sõltuvalt nende funktsioonist lauses ning suhetest teiste sõnadega. Seega pole vaja imestada, miks välismaalased seda kõike väga frustreerivaks peavad.
Läti alfabeedi töötasid välja kaks lingvisti aastal 1908. Nad püüdsid leida vormi, mis töötaks, samuti taheti vähendada saksa keele mõjusid. Nii jõudis tähestikku saksapärase «sch» konstruktsiooni asendama «š» jne. Neist lingvistidest üks, Kārlis Mīlenbahs, oli just see, kes nõudis, et edaspidi hakkaksid ka kõik võõrad nimed läbima «Läti filtrit». Teda ennast puudutas see küsimus isiklikult, kuna oli ka sündinud saksa nimega – Mühlenbach – ning eri kirjasõnades on tema nime suisa viiel erineval viisil kirjutatud.
See võib kõlada, nagu tahaks lätlased kinni hoida iganenud keelereeglitest, kuid eestlased ehk mõistavad oma naabreid paremini – nii, nagu on meile eesti keel kõigis tema veidrustes rahvusliku uhkuse, iseseisvuse ja iseolemise sümboliks on seda lätlastele ka läti keel. Seega tundub, et lähiajal jäävad meile jätkuvalt rõõmu valmistama nimed nagu Bejonse Noulza ja Vladimirs Putins.