Miks ei tohiks lapsi kõditada?

Foto: Dmitriy Shironosov / PantherMedia / Scanpix

Väga paljusid meist on lapsena kõditatud ja enamasti toob sellele mõtlemine esile positiivseid mälestusi. See on ka põhjus, miks seda jätkuvalt omal lastele tehakse ja ei mõelda, et tegelikult on kõditamine halb. Ajad on muutunud, nüüd me teame paremini.

Vanasti istusid ka lapsed ilma turvatoolita autos ja said koolis rihma. See, et midagi on varem teisiti tehtud, ei ole veel piisav põhjus, miks nõnda jätkata. Teadlike ja haritud lapsevanematena viime end kurssi uute teadmistega ja tänu sellele on ka järjest rohkem levinud info selle kohta, kuidas austada lapse keha autonoomiat.

Kui vanem kõditab last, ei tee ta seda ju paha pärast, kuid see ei tähenda, et tema teol ei oleks halba tagajärge. «Laps võib naermise järel üsna ruttu nutma hakata, kui kõditamisega vähegi liiale minna. Siit ka küsimus, kas kõditamine ei ole mitte domineerimise väljendus,» selgitab dr Richard Alexander selle asjaolusid väljaandes The New York Times. Teadlase sõnul on kõditamise ajal naer samasugune alistuv käitumine nagu truudel loomadel, kes manavad oma näole meie naeratamisele sarnaneva alistuva irve.

Sellel, keda kõditatakse, kaob kontroll oma keha üle. Vastumeelne tugev kõdi ei ole meeldiv tunne, mistõttu on seda ajaloos agaralt kasutatud piinamisvõttena. Kui laps naerab, võib täiskasvanu kergesti üle piiri minna, sest talle jääb mulje, nagu põnnil oleks lõbus. Tegelikult ei ole see rõõmus naer vaid kontrollimatu reaktsioon ning laps ei pruugi olla sel hetkel isegi võimeline paluma, et kõditaja järele jätaks.

1997. aastal tehti California Ülikoolis uuring, milles võrreldi nalja peale tekkinud naeru kõditamise peale tekkinud naeruga. Leiti, et kuigi inimene naerab mõlema asja peale, ei teki kõditamisest sellist naudingut nagu huumorisaadet vaadates. Kõdinaer on puhtalt reflektiivne.

Mõni võib nüüd mõelda, et suva, kui lapsele see tegelikult ei meeldi ja midagi hullu sellest ei juhtu, kuid siin tuleb mõelda ka pikemalt ette. Me õpetame oma lastele, et keegi ei tohi neid ilma luba küsimata puudutada ja neil on õigus keelduda kedagi kallistamast või musitamast, kui nad seda ei soovi. See on väga oluline selleks, et nad võimaliku ahistamise korral oskaks öelda ei. Kõditamisega kiusamine käib selle õpetuse vastu ja jätab lapsele mulje, nagu tema sõna ei olekski oluline ning tal tuleb suuremale vägivallatsejale alistuda.

Dr Alexander on leidnud, et kui kedagi kõditatakse vastu tema tahtmist, võib see põhjustada suuri vaimseid kannatusi ja usaldamatust, mis saadab inimest täiskasvanuikka.