Aleksandr Popov: pealinlase ellujäämisõpetus ühistranspordis lõõmavate kirgede keskel

Ühistransport on pealinlase priipääse sotsiaalantropoloogia varjudemaale. Argikasutajana ei ole ma muidugi kaugeltki valmis tegema põhjapanevaid järeldusi inimeste eelistuste, valikute ja soodumuste kohta. Küll aga on longituudvaatluse tulemusel kurdude (ja voltide) vahele talletunud nii mõnigi markantne seik linlastevahelisest verbaalsest suhtlusest, mis küll alati ei arene täisväärtuslikuks vaidluseks, kuid annab endast parima, et selleni jõuda.

Erilise koorekihi moodustavad need «röökuroraatorid», kes kasutavad kaasreisijaid kas näitliku materjali või potentsiaalse info levitamise kanalina. Katsu sa rahulikult liiklusvoos kulgeda, kui seljataga istuv paarike omavahel habemekasvatuslikel teemadel diskussiooni arendab, ning üheks argumendiks on «Sul ei ole selline nagu tal, sul on lühem!» Ma loodan vähemalt, et tookord, kui ma sellises olukorras olin, peeti silmas minu habet, mitte seljakarvu. Sest muud polnud ma omateada kummalegi osapoolele kunagi näidanud.

Klassikaline «kaasatud vaidlusesse» olukord on see, kui üks osapool röögib üle kogu ruumi, et ta soovib, et kõik kuuleksid. Teda ei huvita absoluutselt, kas kõik tahavadki seda kuulda. Kas sellest, et kõik kuulevad tuleb kahjulikke või kasulikke tagajärgi. Või kes «kõik» üldse on.

«Röökuroraator» on saavutanud oma eesmärgi pelgalt sellega, et ta on juhtinud ümbritsevate indiviidide tähelepanu sellele, et ta ei ole vaidluses üksi. Ja mis kõige olulisem, ta on kinnistanud oma oponendi tajus, et nad ei ole üksi. Nüüd on see Pandora laegas sama avali nagu Orelipoisi mõtted ja maailm on laiali.