Dr Melissa Burkley kirjutab ajakirjas Psychology Today, et naispsühhopaatidest kuuleb haruharva. Neid kohtab harva ilukirjanduses ja filmides ning neid on harva uuritud ka teaduskirjanduses. See aga ei tähenda sugugi, et naispsühhopaate olemas ei oleks.
Hinnanguliselt on 17 protsenti vangistatud naistest psühhopaadid (meeste puhul on neid 30 protsenti). Kui palju võiks neid aga olla väljaspool vanglasüsteemi? Tõenäosus selleks on tegelikult päris suur, sest umbes üks inimene sajast on psühhopaat. Suurem osa neist ei ole aga hullunud mõrvarid ja kriminaalid. Psühhopaat võib olla ka sinu arst, advokaat, ülemus või kolleeg. Igal juhul on reaalne võimalus, et sinu elus on vähemalt üks psühhopaat ja ta ei pruugi olla meessoost.
Argielus ongi naispsühhopaate raskem märgata seetõttu, et neist nii harva räägitakse. Eriti et nad ei näe välja ega käitu alati samamoodi nagu meespsühhopaadid. Oluline on meelde tuletada, et psühhopaatia on isiksusehäire. See on haigus ja haigused esinevad meestel ja naistel erinevalt. Nagu näiteks ei ole naiste infarkti sümptomid samasugused kui meestel.
Psühhopaatide stereotüüpilised märgid nagu vägivald loomade kallal, füüsiline vägivald ja pealiskaudne sarmikus on meeste puhul silmatorkavamad. Naistel esinevad märgid on teistsugused ja vähem vägivaldsed. Selle tulemusel jääb naistel psühhopaatia sageli tähelepanuta. Kui soovid märgata naispsühhopaati, siis pead teadma, kuidas teda meespsühhopaatidest eristada.
Kõik psühhopaadid on väga nartsissistlikud ehk nad peavad end teistest paremaks. Naistel ja meestel väljendub see aga erinevalt. Meesoost nartsissist kiidab ennast valju häälega ja kuulutab kõigile, milline tegija ta on. Ta hoopleb oma saavutuste ja üleolekuga sotsiaalmeedias. Tema jaoks ei ole mingi küsimus sulle näkku öelda, et ta on sinust parem. Naissoost psühhopaat varjab rohkem oma nartsissistlikke kalduvusi. Sinu ees võib ta lahkelt naeratada ja sind kiita, kuid selja taga peab end siiski sinust paremaks.