Meie kolumnisti esmakohtumine kallimaga uhkes uues vanglas: pahased ametnikud, lukus uksed, kehaskänn ja katkised telefonid

Pilt on illustratiivne. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Täna ma ei edasta teile kirja mille saadan vanglasse oma kallimale. Täna kirjutan ma hoopis sellest, kuidas möödus esimene lühiajaline kokkusaamine uhkes uues vanglas. Linn, kus vanglas minu armsam aega istub, ei ole meie kodulinn. Külastusele sõitmine kestab tunde. 

Meie pere külastusele minemise korraldus näeb ette ööbimist sugulaste või tuttavate juures. Seda enam, kui lühiajalise kokkusaamise broneering varahommikustele tundidele satub. Kokkusaamisele tulijad peavad vangla pääslas kohal olema 40 minutit enne broneeritud kokkusaamise alguse aega. Jätke meelde, et hilinejaid kokkusaamisele ei lubata. Minu jaoks isiklikult on see enesekontrolli õppetund. Ma nimelt ei tunne kella.

Sellegipoolest jõudsin 8.38 vangla väravate ette. Päris täpselt ei teadnud, kuhu minema peab, kuid väravate taga seisis võõras noormees kes mulle lahkesti suunda näitas. Vangla pääslast ise igal hetkel sisse astuda ei saagi. Uksed on kõik lukustatud. Neid uksi opereerib mitme klaasi, ja omakorda lukustatud uste, taga vanglaametnik.

Ametnik vajutas nupust ukse lahti ning nii astusin inimtühja hoiukappidega tuppa. Tuba ise oli ristkülikukujuline. Toa kitsamas küljes, vasakul, oli küünarnuki kõrgusel lett, millel seisid võrdsete vahedega kolm seljakotti. Leti lõpetas klaasist aken ja uks.

Ukse kõrval seisavad suursuguselt võtmetega hoiukapid, vastassein on samasuguse disainiga. Kappe võis seal olla sadakond. Toa keskel pikuti paiknevad pingid. Noh, sellised nagu spordiklubide riietusruumides. Toa tagumises otsas on samuti väiksemat sorti administraatorilaud. Inimtühi.

Kuna ma mängin seda mängu esimest korda, asutsin paar sammu ukse eest edasi ning jäin seisma koolikottidega leti najal ukse ees. Arvasin, et see ongi minu järgmine sihtpunkt. Ootasin, et millal mind teenindama tullakse ja kas ehk saaks ühe virgin mohhito ka, pliis? Uksest, mille ees seisin, tuli ja läks mitmeid vanglaametnikke, kes mind kerge imestusega silmitsesid. Siis hakkasin aimama, et mohhiitosid vist tõesti ei pakuta.

Kuna ma viibin vangla territooriumil ning selle hoone reeglid on mulle täielikult ebaselged, ei tihkanud ma ka ruumis kohe omavoliliselt ringi jalutada. Mida aeg edasi, seda põnevamaks ja ulmelisemaks stsenaariumid sellest, mis järgmiseks juhtub, mu peas läksid. Hirm, et mind vale liigutuse või isegi valesti mõtlemise eest maha väänatakse, kasvas mu peas nagu värskelt vihma saanud seened metsa all. Selliselt on mind siis eelnevalt vanglaametnike suhtes programmeeritud.

Nemad aga tulid ja läksid, andsid sahtli kaudu teisele poole igasugu kaarte ja muid vidinaid, ajasid juttu ja ootasid minu kõrval seistes oma korda. Ja näe, kuigi vorm nende seljas tekitas kergeid hirmujudinaid ja põgenemise soovi, paistsid nad ikkagi täiesti tavalised inimesed.

Niisiis hakkas üha enam mulle tunduma, et ma ei peaks seal ikkagi seisma. Ma peaksin vanglaametnikel jalust ära minema ja nende liikumistrajektooril mitte takistuseks olema. Aga huvitav oli ka ning vaatasin ikka õhinaga, mis klaasi taga toimub.

Ühel hetkel saabus teine kokkusaamisele tulija. Tema tundis ennast ruumis enesekindlalt ning ma astusin talle ligi. Võõra käest uurides mõistsin, et ühtegi vanglaametnikku mind teenindama ei tule, ise pean teadma või teiste järgi tegema.

Võõras naisterahvas suunas mind teise leti äärde ning viipas laual olevatele paberitele. Need on tarvis ära täita ning jätta lauale, kuniks vanglaametnik nendele templeid lööma tuleb. Ja ta tuli, ega ta tulemata jäänud, täpselt õigel ajal.

Nüüd lammutas ta templid paberile ja selgitas meile rangel, veidi ebaloomulikul toonil, kes liikumiseks valmis olema peavad. Kõik telefonid, rahakotid jmt esemed tuli panna kappi hoiule ning lukustada võtmega, mille võis kaasa võta. Kõikide dokumendid läksid ametnikuga kaasa.

Kõne intensiivsusest ma eeldasin, et minek kokkusaamisele on kohe ning koju saatmise hirmus ei julgenud ma tualettigi minna. Vanglas sees, isegi külastaja olles, tekib tunne, nagu oleks ise seal samuti karistust kandmas. Istu siia, seisa sinna, pane ära, anna siia, tule kaasa, liigu edasi, oota siin!

Pärast 15minutilist ootamist otsustasin, et see pole inimlik, ma pean saama tualetis ära käia. Läksin, ning kui naasin oma ootepingile, polnud õnneks ametnik mu nime veel uksevahelt hõiganud. Vedas!

Möödus taas umbkaudu 10 minutit, kuni kohtumise alguseni oli jäänud 5 minutit. Järjest hakati hüüdma kinnipeetavate nimesid kellega kohtumist ootasime. Need olid nimelt meie märguanded, et astuda edasi klaasruumi ja saada nimesilt numbri ja kirjaga «KÜLASTAJA». Vanglaametnik seisis sirgelt ukse taga ja jälgis iga liigutust.

Klaasist ruumist viis trellidega keerlev uks edasi skaneerimise ruumi. Ruumi parema poole küljel oli klaasist seintega ovaalne aparaat. Tõesti, see kõik meenutas minulegi kangesti Hannibali filmistsenaariumit. Skaneerimise toas oli vanem naisterahvas, oma olemuselt rangemapoolsem.

Ta palus mul astuda skaneerimisemasinasse. Kohkusin veidi, sest teises vanglas midagi sellist ei olnud. Kuna enamus minu teavet vanglate kohta pärinebki ilukirjandusest või Ameerika vanglafilmidest, olin väga kohmetu.

Itsitasin veidi omaette ja võis juhtuda, et lasin mõne vaiksema hirmukiljatuse samuti üle huulte. «Pange käed nagu on seinal näidatud ja jalad kollastele märkidele,» mühkas ametnik. Nii ma seal siis seisin mõned sekundid, käed-jalad laiali, kuni ametnikuproua ütles, et ma sealt ära minna võin.

Mõtlesin tõsimeeli, et nüüd tuleb strip-search ka. Ei tulnud õnneks. Ärge nüüd nii väga ka siis kurvastage. Selle kogemuse võib vabalt pikaajalisele kohtumisele minnes saada. Võimalus on alati olemas ja kui see peaks minu kogemustepagasisse tulema, siis ma kindlasti mainin seda.

Igatahes, skannimisruumi ametnik rehmas käega järgmise metallist ukse suunas ja ütles, et sealt on vaja läbi minna. Teine külastaja enne mind saigi juba uksest ilusti läbi.

Ma siis proovisin ka, aga ei õnnestunud, sest ka seegi uks oli lukustatud. Proovisin lausa mitu korda, ei taha ju tädile pahameelt valmistada. Logistasin ust alguses vaiksemalt, siis juba kerge paanikaga veidi närvilisemalt ja tugevamalt. Ikkagi ei saanud sellest uksest läbi. Siin on vist koht, kus oma pugemisoskusi aktiivselt arendama peaksin hakkama. Kahjuks ametnik ikkagi ärritus mu peale, vaatamata minu vaiksematele ja lärmakamatele ponnistustele talle meelejärele olla.

«Ehh, vabandage, teate, ma ei saa välja siit uksest,» kurtsin kohmetusega ametnikutädile, tõmmates kusjuures veel samal ajal jõuga ust, kusjuures.

«Sisse ikka. Teil on vaja sealt uksest sisse saada,» selgitas tädi lollile ja jätkas, «oodake, uks tehakse lukust teile varsti lahti!» Jeesus, kui piinlik. Kuidas ma nii loll võisin olla, et asjast aru pole ikka veel saanud. Väga piinlik, et tädi peab mind õpetama nagu oma last.

«Ahsoo, jah, tõesti, okei, ma ootan,» üritasin mina ikka edasi ja aina sügavamale pugeda. Loomulikult ma naeratasin, kuid ka see ei sulatanud tädikese südant. Pöörasin siis igaks juhuks talle selja ja vahtisin ukse kõrval olevat valget kiviseina ja tõin oma käed ette kokku, et ma midagi rumalat jälle korda ei saadaks.

Lõpuks tehti mulle ja teisele külastajale uks lahti ning me kappasime mööda treppe ja koridore kokkusaamisruumi. Võrreldes Magasini tänaval oleva vanglaga on siin kõik nagu hotellis. Tuba oli soe, ruumi oli palju, lastele oli väike lauake klotside ja värviraamatutega.

Siinkohal oleks paslik ka ära mainida, et erinevalt uuest Eesti seriaali «Pank», kus on näha suurt avarat kohtumisruumi, siis ei tasu end sellest lollitada lasta. Tegelikkuses toimub terve kohtumine klaasi tagant ja telefoni teel.

Telefonidega juhtus meil ka selline huvitav vahejuhtum. Need nimelt jäid mingisuguse üldise rikke tõttu tummaks natuke rohkem kui 45 minutiks. Niisiis istusime me seal helikindla klaasi taga 45 minutit, täielikus teadmatuses, mis toimub, miks toimub ning millal see pull ära lõppeb.

Kui me seal kolmekesi teiste kokkusaajatega istusime, muutusime kergelt närviliseks. Koputasime uksele, sest, arvake ära – see oli lukustatud. Me istusime umbes 18 m2 ruumis kolmekesi luku taga. Ei mingit informatsiooni, mis toimub, miks toimub või mis plaan on, ega võimalust tualettigi kasutada.

Vahepeal käis üks vanglaametnik kinnipeetavate poolel kurja nägu tegemas ja viipas, et justkui peaksid telefonid töötama. Ei tema ega ka meie endi pahameelest need telefonid tööle hakanud. Lõpuks, pärast kolmveerandtunnist vaikust hakkasid telefonid valikuliselt taas tööle. Lubati, et rikkele kulunud aeg lastakse tasa rääkida.

Kahjuks on minul aga mikropõis ja ma palusin, kas ehk minu armsam saaks küsida mõnelt valvurilt, et mul uks lahti tehtaks ja ma tualetti kasutada saaksin. Ma pidin peaaegu lõhkema, ning aega kellal oli veel 30 minutit.

Selle palvega aga kokkusaamine lõpetati ja vanglaametnik tuli meile kõigile järgi. Ja nii me läksime, nagu kolm pardipoega pardiema kannul, nokad norgus maa poole, sammugi maha jäämata. Ja mina tundsin ennast jällegi nagu inetu pardipoeg, kes kõigil oma kallimatega olemise ära rikkus. Õnneks ma väga kaua ennast haletseda ei lubanud. Ja kui põiel ka ära käidud sai, tundus, et päev ikkagi on korda läinud ja meel oli rõõmus edasi.