Itsitasin veidi omaette ja võis juhtuda, et lasin mõne vaiksema hirmukiljatuse samuti üle huulte. «Pange käed nagu on seinal näidatud ja jalad kollastele märkidele,» mühkas ametnik. Nii ma seal siis seisin mõned sekundid, käed-jalad laiali, kuni ametnikuproua ütles, et ma sealt ära minna võin.
Mõtlesin tõsimeeli, et nüüd tuleb strip-search ka. Ei tulnud õnneks. Ärge nüüd nii väga ka siis kurvastage. Selle kogemuse võib vabalt pikaajalisele kohtumisele minnes saada. Võimalus on alati olemas ja kui see peaks minu kogemustepagasisse tulema, siis ma kindlasti mainin seda.
Igatahes, skannimisruumi ametnik rehmas käega järgmise metallist ukse suunas ja ütles, et sealt on vaja läbi minna. Teine külastaja enne mind saigi juba uksest ilusti läbi.
Ma siis proovisin ka, aga ei õnnestunud, sest ka seegi uks oli lukustatud. Proovisin lausa mitu korda, ei taha ju tädile pahameelt valmistada. Logistasin ust alguses vaiksemalt, siis juba kerge paanikaga veidi närvilisemalt ja tugevamalt. Ikkagi ei saanud sellest uksest läbi. Siin on vist koht, kus oma pugemisoskusi aktiivselt arendama peaksin hakkama. Kahjuks ametnik ikkagi ärritus mu peale, vaatamata minu vaiksematele ja lärmakamatele ponnistustele talle meelejärele olla.
«Ehh, vabandage, teate, ma ei saa välja siit uksest,» kurtsin kohmetusega ametnikutädile, tõmmates kusjuures veel samal ajal jõuga ust, kusjuures.
«Sisse ikka. Teil on vaja sealt uksest sisse saada,» selgitas tädi lollile ja jätkas, «oodake, uks tehakse lukust teile varsti lahti!» Jeesus, kui piinlik. Kuidas ma nii loll võisin olla, et asjast aru pole ikka veel saanud. Väga piinlik, et tädi peab mind õpetama nagu oma last.