Naine kurdab: ükstapuha, kuhu ma ka tööle ei läheks, ikka on mingi ussipesa ja intriigid (1)

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Gernot Krautberger / PantherMedia / Scanpix

«Mul on selline probleem, et kuhu ma ka tööle ei lähe, alati lähevad asjad varem või hiljem kiiva,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma võin kõikidega hästi läbi saada, kildu visata, tööga hakkama saada, kuid ikka on nii, et varem või hiljem hakatakse tagaselja rääkima; jälgitakse, kas ma räägin kellegi kohta midagi; mida ma ülemusest arvan jne. Alati on igal pool keegi, kes «lendab» kohe ette kandma, kui midagi on. Ning alati juhtuvad need asjad naiste kollektiivis. Ma pole iialgi naistega läbi saanud, ega ilmselt ei saa ka kunagi. Ma ei arva, et asi on minus, sest ei saa ju olla, et kuhu ka ei lähe, alati oled kuskil mingi mülka sees. Mida teha?»

Vastab Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Igal töökohal esineb rohkem või vähem ka suhteprobleeme. Kuidas nendega toime tullakse, oleneb inimeste suhtlemisoskustest, eneseteadlikkusest, analüüsivõimest, väärtustest jne. Suhetes ja ka konfliktides on ikka kaks (või enamat) osapoolt. Esimene asi, mida teie teha saaksite, on mõelda, et olete osaline selles, millistes suhetes te olete. Isegi, kui arvate, et viga on teistes, saate lähtuda sellest, mida ise saaksite teisiti teha, et teised käituksid teiega teisiti.

Teiste inimeste muutmise eesmärk on ette hukule määratud, küll aga saate mõjutada nende käitumist oma reageeringute kaudu. Endalt võiksite küsida nii, et mida saaksite teha, et teised ei saaks teid konflikti kaasata, teiega käituda viisil, mis teile ei meeldi, mitte teha ise seda, mida õigeks ei pea. Näiteks mitte osaleda tagarääkimises, teiste arvustamises, vältige hinnangute andmisi inimeste kohta.

Kui teil on kellelegi midagi öelda, rääkige otse asjaosalisega ning tehke seda mina-keeles, see on enese nimel rääkimine, selge väljenduslaad. Kui kellegi käitumine on teie jaoks probleem, selgitage, milles seisneb mõju teile, teie häiritus sellest, mida ta teeb või tegemata jätab (mina-sõnumid ja kehtestamisoskus).

Soovitav on töökohal jääda asjalikuks, rääkida sellest, mis puudutab tööd, mida ootate teistelt (vaid käitumise keeles, mitte isiksuse omadusi hinnates), et saaksite oma tööd hästi teha. Kui teil on oletus, et teid provotseeritakse teistest rääkima, tehke vahet, kas see on isiksuse kohta või puudutab töötulemuslikkust. Keelduge viisakalt, aga kindlalt, kui te ei taha ise rääkida, osaleda jutuajamisest, mida te õigeks ei pea.

Ja veel, kui keegi tahab teile kurta oma probleeme kellegagi, siis kuulake teda osavõtlikult, neutraalselt või keelduge hoopis. Te ei pea teisi kuulates temaga nõustuma, jätke vastutus teisele oma probleeme lahendada (oskus- aktiivne kuulamine), julgustage teisigi rääkima probleemidest mitte kolmandate inimese kaudu, vaid konstruktiivselt vaid asjasse puutuva inimesega. Soovin teile uusi edukaid kogemusi suhetes kolleegidega!»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles