Purustame müüte: kas tualettpotilt on võimalik suguhaigust saada?

Foto: Anna-Katharina Honstetter / PantherMedia / Scanpix

Seksuaaltervise teemadel liigub palju eksiarvamusi ja linnalegende, mistõttu jäävad paljud olulised küsimused õige vastuseta. Seepärast on siiani neid, kes kardavad, et räpasest avalikust käimlast võib saada suguhaiguse.

Õnneks ei ole see sugugi nii lihtne, kirjutab Metro. Nii nagu nimigi ütleb, levivad suguhaigused sugulisel teel. Klamüüdia, gonorröa, HIV ja herpese patogeenid elavad kehavedelikes ehk veres ja seemnevedelikus. Nad eelistavad sooja ja niisket elukeskkonda ning ei saa kehaväliselt elada rohkem kui kümme sekundit.

Lisaks on neil mikroorganismidel kehasse pääsemiseks õiget kohta vaja, milleks sobib näiteks limaskest või lahtine haav. Seetõttu ei ole põhjust karta, et tualettpotilt nii kergesti mõne haiguse külge korjaks. Selleks peaks hõõruma end vastu tualettpotti, millele on vähem kui kümme sekundit tagasi haigestunud inimese kehavedelikke sattunud. Ilmselgelt ei ole midagi säärast mõtet teha ja tasub arvestada, et kõvalt pinnalt võib omale kaasa saada näiteks kilobakterit, shigella bakterit ja noroviirust. Selle vältimiseks ei ole muud kui tuleb pärast tualeti kasutamist oma käed ära pesta.

Tegelikult ei olegi tualettpotid üldiselt nii mustad kui arvatakse. Keskmiselt on ühes köögikäsnas 200 000 korda rohkem baktereid kui prilllaual. Väga räpased on ka näiteks lõikelauad ja ukselingid.  Võrreldes tualettpotiga võib palju tõenäolisemalt haigustekitaja kätte saada toore kana söömisel või mustade käte tõttu.

Suguhaigused on küll kergesti nakkavad, aga need levivad kas kaitsmata vahekorra, anaalseksi või oraalseksi tõttu. Mõned haigused levivad ka nahk-naha kontaktil ning kubemetäid võib omale külge saada ka riiete, saunalina või voodipesu küljest.