:format(webp)/nginx/o/2018/11/08/11556963t1h665a.jpg)
«Loen igasuguseid beebiteemalisi foorumeid ja raamatuid ning olen ka ise seda meelt, et väikest beebit ei saa ära hellitada. Laps on alles 5-kuune. Samas on minu mees täiesti veendunud, et olen juba lapse n-ö ära rikkunud, sest ta ei ole nõus enam üksi olema,» kirjeldab noor ema oma olukorda Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Aga miks peakski ta üksi olema? Päeval oleme kahekesi lapsega kodus, ta mängib rahulikult põrandal oma asjadega, keerab ja harjutab roomamist. Samal ajal saan mina teha omi asju, nõusid pesta või süüa teha, koristada vms. Teine hetk jälle mängin temaga koos ja rõõmus meel on mõlemal.
Õhtuti on mees kodus. Kui poiss põrandal häält teeb, lähen tema juurde lähen, et vaadata, mis tal viga on ja võtan ta sülle. Siis mees mossitab, et laps ei võigi maas olla, et ma olen ta ära hellitanud, kuna laps pole nõus üksi mängima. Aga ta ju on mul rahulikult ja loomulikult leian lahenduse lapse nutule, ega ta ju niisama kisa tee, on siis kas kõhuli olemisest ära väsinud vms.
Kas see siis ongi ära hellitamine?»
Vastab Perekeskus Sina ja Mina nõustaja Mari-Liis Tikerperi:
«Kindlasti ei ole see hellitamine.
Probleeme võiks hakata otsima siis, kui laps üldse pole nõus omaette olema, kuid alla pooleaastase puhul liigitataks ka selline laps lihtsalt suurema lähedusvajadusega lapseks.
Nii väike laps tõesti teeb häält ainult vajadusel – seda meelt on enamus arengupsühholooge. Kusjuures ka hellusevajadus on vajadus nagu tühi kõht, must mähe jms.
Seega soovitan teha ikka nii nagu emasüda ütleb. Veidi karm on arvata, et nii pisike kiusust või igavusest vanemate elu segada tahab…»
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)