Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Eesti mehed avaldavad: mida teeksime me «Võta või jäta» olukorras, kui eks annab tite meile kasvatada?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Pixabay

Alles hiljaaegu linastus kodumaine film «Võta või jäta,» mille peategelane Erik pandi raske otsuse ette. Tal oli valida, kas hakata vastsündinud imiku üksikisaks või loobuda isaks olemise rollist sootuks. Erik otsustas lapse enda kasvatada võtta, aga mida teeksid sarnases olukorras teised Eesti mehed? Sõbranna selgitas selle välja.

Joosep: «Võtaksin enda hoole alla, sest eeldaksin, et laps on minu. Teeksin testid kindlasti ka, aga last niisama ilma peale ei jätaks. Kui selguks, et laps on minu, siis taotleksin täielikku hooldusõigust ja emale lähenemiskeelu, sest ta loobus lapsest ja pärast pole vaja end lapse ellu siis segada. Kui pole minu, siis mõtlen edasi.»

Uku: «Alustuseks teeksin selgeks, kas see laps on kindlalt minu oma. Kui jah, siis ilmselt jätaks alles. Laps ei ole süüdi vanemate erimeelsuses ja oma lapsi kasvatan ikkagi ainult mina. Raske on ainult alguses (kes ütles, et peab kerge olema), aga kui see imikuaeg läbi on, siis ju läheb ainult kergemaks. Vaadata oma enda last kasvamas/arenemas on ju äge!»

Robin: «Oletades, et laps on kindlasti minu oma, siis pigem tahaks ikka oma hoole alla võtta. Olgu ema kes ta on, laps ei pea seetõttu kannatama. On väga oluline, et laps saaks kogeda oma pärisvanema armastust. Pärast, kui laps on suurem, võib temaga kontakti leidmine osutuda väga keeruliseks.»

Jaan: «Alustuseks tahaks veenduda, kas tegemist on minu lapsega ja siis tulenevalt sellest vastusest tegutseks edasi. Kui ei ole, siis polegi millestki rohkem rääkida, aga kui on, siis sellisel juhul tuleks ta enda hoole alla võtta. Vastsündinud laps ei ole ometi süüdi oma vanemate tehtud või tegemata töös, seega tuleks talle tagada igal juhul täisväärtuslik elu.»

Egert: «Ma arvan, et võtaksin lapse enda hoole alla. Kõigest hoolimata on tegemist ju siiski minu lapsega.»

Tanel: «Ma arvan, et kui ma oleksin umbes sama vana kui selle filmi peategelane, siis ma isegi võtaksin selle lapse enda hoole alla ja hakkaksin täiel rinnal isaks. Aga praeguses olukorras, 25-aastasena, ma ei tea, kas ma oleksin selleks valmis. Võimalik, et ma saaksin hakkama, aga ma arvan, et ma teeksin üsna palju uurimistööd, et teada saada, mis olukorda see laps muidu antaks. Sest võimalik, et ta siiski saaks parema kasvatuse kui leitaks mingisugune perekond, kus on olemas mõlemad vanemad, kes tegelikult soovivad ka endale last. Teine variant oleks viia vanemate juurde, mis vajaks ka kaalumist.»

Kristjan: «Tahaksin DNA-testi ja juhul kui laps osutuks minu omaks, teeksin sama mis filmis – võtaksin ta enda kasvatada.»

Andreas: «Ilmselt esmalt teeksin kindlaks, et ikka on minu laps. Kui see on selge, siis võtaksin lapse enda vastutada. Kasvataksin last üksinda, varemgi on inimesed üksikvanemana hakkama saanud ja küllap saaksin minagi, perekond aitab üldiselt siiski samuti kaasa lapselapse kasvatamisel, nii et üksi ei ole sa kunagi.»

Siim: «Esmalt veenduks, kas tegemist on minu lapsega, laseks DNA-testi teha. Ja kui oleks minu, siis hakkaks kindlasti ise kasvatama.»

Toomas: «Ma arvan, et see sõltuks väga palju sellest, missugune mul oli suhe endise naisega ja kas see üldse minu laps on. Kui selline olukord on tekkinud, siis tuleb sellega leppida ja leida parim võimalik lahendus. Milline see oleks, sõltuks kindlasti selleaegsest elukorraldusest.»

Tagasi üles