Ema šokis: appi, mu lapsed varastavad!

Foto: Gerhard Fechtig / PantherMedia / Scanpix

«Avastasin umbes kuu aega tagasi, et mu kaks umbes 10-aastast last varastavad kodust raha. Varastanud olid nad selleks hetkeks aasta jooksul juba vägagi suure summa (meie kodus on alati sularaha olnud ning kahjuks pole kombeks seda igal õhtul üle lugeda) Raha ei vedele kuskil kapi peal, vaid on ilusti meie tuppa ära pandud,» kirjeldab ema oma muret Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kui sain toimunust teada, pöördusin lastepsühholoogi poole. Käisime ka esimesel vastuvõtul, millest on nüüdseks möödas kaks nädalat. Kahe nädala pärast peaks tulema uus vastuvõtt. Lastel aga oli see lõppev nädal koolivaheaeg.

Täna vestlesin ühe oma lapsega pikemalt ja põhjalikumalt (teemaks oli saabuvad muudatused tema kehas – puberteet) ja siis ta tunnistas, et selle nädala jooksul on nad kahes poes vargil käinud. Kokku võtsid nad umbes 20 euro eest magusat. Ometigi on meil kodus kogu aeg olnud kommid ja küpsised ning muu magus kraam olemas.

Ma lihtsalt enam ei tea, mida ma tegema pean. Olen rääkinud, rääkinud ja veel kord rääkinud nendega – varastamise põhjust nad öelda ei oska. Ainult totakas fraas «ma ei tea ja seda kommi ju kodus ei olnud».

Täna võtsin mõlemad lapsed endaga kaasa, käisime nendes kahes poes ja maksin kassas kinni nende varastatud kauba. Lasin eelnevalt lastel nimekirja teha, et millisest poest, mida ja kui palju nad on võtnud. Pärast ütlesin, et poes olevale videolindile jäid nad peale ja nüüd neid poodi ei lubata. Tegelikult on küll video, kuid poodi minemist poetöötajad keelata ei saa.

Appi! Mida ma veel peaksin tegema, et kasvatada siia ilma kaks normaalset inimest? Just nimelt normaalset, sest ma leian, et see nende tegevus on juba haiglaslikuks muutunud.»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Kui lapsed on võtnud salaja raha või näpanud poest midagi, siis selle ilmsikstulek on muidugi vanematele suur ehamatus. Küllap ka teile. Hea, et selle avastasite ja positiivne, et lapsed tunnistasid ka poest vargused üles. Kindlasti tuleb probleemi tõsiselt suhtuda ja ka reageerida. See, et läksite koos poodi ja heastasite teo ka rahaliselt, on väga oluline ja õpetlik. Aga mida edasi? Vahel sellest piisabki, lastel häbi ju niigi, tegu leidnud igati hukkamõistu. Selle pidevalt meenutamine, jätkuvalt kahtlustamine, jälitamine ja laste süükoorma suurendamine pole mõistlik ega lapsi abistav, õigele teele suunamist toetav. Siin kehtib reegel, et tegele probleemiga üks kord ja põhjalikult ning sellega on asi lõpetatud. Edasi on oluline, et lapsed kogeksid, et neid usaldatakse ja armastatakse ega eeldata, et nad ongi nüüd ebaausad ja valmis uueks varguseks. 

Küllap murrate aga pead, kuidas nii sai juhtuda. Nagu isegi kogesite, pole lastel sellele mõistlikku vastust. Harva on varguse tagamaa seotud millegi konkreetse asja puudumisega. Vahel võib olla mõni ihaldusväärne asi küll ajendiks, kuid mitte põhjus. Võimalik, et ühte kindlat seletust ei õnnestugi leida. Psühholoogi juures käimist jätkates saate neil teemadel kindlasti arutleda. 

Mõelda võib sellele, kuidas lapsed tunnustust ja heakskiitu saavad, on see piisav. Pöörata tähelepanud sellele, mis neid huvitab, mis hästi välja tuleb ja rõõmu pakub, aga ka sellele, mis neile muret teeb ja mida vajavad, eriti emotsionaalses tähenduses. 

Vahel otsivad lapsed põnevust, kaaslaste heakskiitu julge teoga või mõnd asja omades. Arutlege, mida nad hindavad sõprade juures, kuidas nad end teiste eakaaslaste seas end tunnevad jne. 

Kindlast on oluline eriti nüüd lastega rohkem koos huvitavaid asju ette võtta, lihtsalt koos olla, erinevatel teemadel arutleda (ainest saab ka raamatustest, filmidest), jagada oma mõtteid, väärtusi, samuti lapsepõlvest häid ja halbu mälestusi. See loob ühtekuuluvustunde, mis on äärmiselt oluline ja eriti praegu, kus peamine on vastastikuste avatud ja ausaid suhete kogemine.»