Psühholoog: kui laps käitub halvasti, on probleem sageli vanemas

Foto: SCANPIX

Naine24.ee lugeja esitas «Küsi nõu» rubriigis perekeskuse Sina ja Mina spetsialistidele küsimuse, mida teha ligi kolmeaastase lapsega, kes käitub pidevalt nagu tita ega kuula sõna. Kliiniline psühholoog, lastepsühholoog ja psühhoterapeut Ene Raudla selgitas oma vastuses, et lapse käitumine sõltub paljuski vanema käitumisest.
 

Ei ole olemas halbu lapsi. Olen veendunud, et kui vanemal on probleem lapse käitumisega, siis on selles suur osa eelkõige vanemal.

Laps peegeldab oma käitumises meile seda, mida me ise täpselt ei teadvusta. See, kuidas täiskasvanu ise oma emotsioone juhib, kui siiras ta lapse tunnete suhtes on, kui palju temaga tegeleb - sellest ja veel paljudest muudest asjaoludest sõltub lapse meeleolu ja tema käitumine. Seega täiskasvanud peaksid oma suhtlemist ja käitumist lastega muutma.

Seni kasutusel olevate kasvatusstiilide järgi võib vanemaid jaotada kolme rühma: «võitlejad», «kaotajad» ja «pendeldajad».

Võitlejad: vanemad, kes kaitsevad tuliselt oma õigust kasutada lapse suhtes mõjuvõimu- ja jõudu. Nad usuvad keelamisse, piirangute seadmisse, teatud käitumismustrite nõudmisse, käskude jagamisse ja kuulekuse eeldamisse.

Nad ähvardavad last karistusega. Kui laps ei kuuletu, siis saabki ta karistada. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanem võidab ja laps kaotab. Tavaliselt õigustavad vanemad oma «võitu» selliste trafaretsete väljenditega nagu: «Minu vanemad kasvatasid mind ka nii ja mul pole väga vigagi», «Ma teen seda lapse pärast» , «Vanemad peavadki lapse heaolu huvides võimukad olema, sest nemad teavad kõige paremini, mis on õige ja mis vale», «Mis ma siis temaga tegema pean? Tulge kasvatage ise!».

Võitjad: vanemad lubavad oma lastele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad piire seadmast. Ei nõustu autoritaarsete kasvatusviisidega. Kui vanema ja lapse vahel tekib konflikt, siis võidab sageli laps ja kaotab vanem, sest sellised vanemad usuvad, et on kahjulik lapse vajadustele mitte vastu tulla. Selline vanem tahab olla parim oma lapsele. Sellisel juhul saavad lapsed enamasti oma tahtmise.

Pendeldavad vanemad: ei suuda kumbagi lähenemist pidevalt järgida. Püüdes kuldset keskteed saavutada, pendeldavad nad edasi-tagasi, olles kord karm, kord leebe, kord keelav, siis lubav, kord võitja, siis kaotaja. Need on ebakindlad vanemad ja kõige enam segaduses.

Need võivad olla ka kurnatud ja väsinud vanemad, kellel ühel hetkel saab lihtsalt mõõt täis ja nad plahvatavad. Ka laps on sellisel juhul ebakindel ja segaduses: ta ei tea, mis on lubatud mis keelatud. Ta ei saa täpselt aru, kas temast hoolitakse või mitte.

Lapse esmaseks vajaduseks on tunnetada armastavat käitumist. Olla lapsevanem tähendab tegelikult olla eelkõige mõistev, hooliv ja armastav inimene oma lapse jaoks. See ei tähenda, et lapsele on kõik lubatud või vastupidi keelatud. Ka vanemal on oma vajadused.

Parim viis kasvatuses on see, kus ei ole kaotajaid ja võitjaid.

See on võimalik siis, kui vanem kuulab ja mõistab lapse vajadusi ning aitab leida neile sobiva lahenduse. Laps muutub trotslikuks siis, kui me ei ole teda õigesti mõistnud või tema vajadustega arvestanud.

Väikelapse trotsi ja jonni peamiseks põhjuseks on see, et vanem ei leia temaga tegelemiseks piisavalt aega. Ta võib küll näiliselt lapsega tegeleda, kuid olla tema jaoks seejuures psühholoogiliselt kättesaamatu.

Lapse käitumises peitub sellisel juhul sõnum oma vanematele: «Ma ei tea, kas te minust hoolite. Kui te minu peale karjute, siis tähendab see, et te ei taha ega salli mind, sest ma olen paha.».