Aeg mõtlema hakata: abielusõrmus ei ole enam ammu klassikaline kullast rõngas

Abielusõrmuse valimiseks tuleb võtta aega – sellest saab ehe, mida kannad iga päev ja aastakümneid, niisiis tuleb põhjalikult läbi mõelda nii materjalid kui disain. Valik on täna kirju ja otsustamine võib kujuneda üsna keeruliseks. Anna-Liisa Mets kirjutab, mida sõrmuse valimisel silmas pidada. 

Ajad, mil oli ütlematagi selge, et abielusõrmuseks on klassikaline kullast võru, on ammu möödas. Tänane abielusõrmus on täpselt nii isikupärane kui on selle kandja ja abiellujad valivad oma sõrmuseid hoolega selleks, et selle abil massist eristuda.

Väärisehetekaupluse e-Jewels sertifitseeritud teemantide hindaja Herik Hald ütleb, et täna on väga menukad erinevad pinnatöötlused ja keerukad mustrid. Vanasti oli selliste lahenduste tellimine kallis, sest seda kõike tehti käsitsi. «Ent nii nagu muu tehnika, on aastatega edasi arenenud ka ehtetööstus, mistõttu on mustrid ja muud erisoovid on nüüd teostatavad palju taskukohasema hinnaga,» räägib ta.

Samuti kaunistatakse abielusõrmuseid julgelt briljantidega, kuigi vanasti olid selle otstarbega ehted alati ilma igasugu kivikesteta. «Oleme harjunud, et teemandid kuuluvad kihlasõrmuste peale, ent üha enam soovivad naised neid näha ka abielusõrmustel,» selgitab Hald. See tähendab aga, et pikk traditsioon, kus naise sõrmus on kaasa omaga identne, hakkab oma aega ära elama. Paljud paarid valivad erinevas stiilis sõrmused. Üha populaarsemaks muutuvad Haldi sõnul ka niinimetatud pruudikomplektid – tegemist on väga luksuslike kihla- ja abielusõrmuse komplektidega naistele, kus abielusõrmus sobitub ideaalselt kihlasõrmuse kõrvale.

Goldtime´i juveeliosakonna ostujuht Kristiina Kõllo räägib, et kui mujal maailmas on kiviga abielusõrmus juba üsna tavaline ja trendid vahelduvad selle järgi, millise lihviga kivi sõrmust ehib, siis eestlased alles tasahilju avastavad võimalust abielusõrmusel kive üldse kasutada. Peamiselt püütakse eristuda erinevate faktuuride, lihvide ja mustritega.

Plaan võiks olla paigas

Enne, kui minna ehtekauplustesse valikuga tutvuma või sõrmust tellima, peaks pruutpaaril kindlasti olema kodutöö tehtud ja üht-teist selgeks mõeldud. Hald ütleb, et kogu protsess läheb lihtsamalt, kui enne on paika pandud see, kas sõrmused peavad olema sarnased või võivad need olla ka erinevad. Kui naine kannab kihlasõrmust, tuleks otsustada ka see, kas abielusõrmus peab kihlasõrmusega kokku sobima – kas naine plaanib neid koos, ühes sõrmes kanda?

Läbi tuleb ka mõelda mõlema poole elustiil: sõrmuste metalli valikul tuleb kindlasti arvesse võtta töö iseloomu ja vaba aja veetmise viise, et materjal ikka vastu peaks.

Kõllo sõnul peab kindlasti olema ka sõrme suurus täpselt mõõdetud. «Head müügikonsultandid juveelikauplustes aitavad lahkesti noorpaaril need täpsed sõrmuse mõõdud välja selgitada. See on ehe, mida kantakse igapäev- seepärast on äärmiselt oluline, et see sobiks ideaalselt sõrme,» räägib ta.

Läbi võiks olla mõeldud mõned disainieelistused, kuid mõistlik oleks võtta protsessi avatud meelega.

Mingil määral peaks olema paigas ka see, kui palju soovitakse abielusõrmustesse rahaliselt panustada, sest sõrmuste hinnad kõiguvad paarisajast eurost mitme tuhande euroni.

Välistada soovitab Kõllo väga peenikesed abielusõrmused, sest peenikese ehte eluiga ei kipu olema väga pikk. Abielusõrmus võiks aga vähemasti ideepoolest olla tugev ja loodud kestma aastakümneid.

Kuigi materjalivalik on muutunud üsna laiaks ja abielusõrmus ei pea tänapäeval enam tingimata kullast olema, on kuld Haldi sõnul ikkagi endiselt populaarseim valik. «Valitakse kas valge, kollane või punane kuld või kahe- või kolmevärviline lahendus,» ütleb ta. Eriti vastupidavate materjalide otsingul paar langetab aga enamasti valiku plaatina kasuks. Plaatina on ka lahenduseks metalliallergiate puhul. «Hüpoallergeense metallina sobib plaatina ka ideaalselt tundliku nahaga inimestele. Plaatinast ehted säilitavad oma kuju ning ei tuhmu ajas, ning säilitavad igavesti oma loomuliku valge värvi,» selgitab Hald. Kindlasti peab lõpliku valiku puhul tähelepanu pöörama ka sellele, et sõrmust oleks mugav kanda.

Sõrmust võib julgelt vahetada

Nii nagu kõik muud kombed on muutunud ka see, et abielusõrmused on otsus igaveseks. Väga tavaline on, et abielusõrmused vahetatakse uute vastu juba üsna lühikese abielu järel. Hald ütleb, et nende praktikas tuleb tihti ette juhuseid, kus viis, kümme, 15 või 25 aastat abielus olnud paarid tulevad ja valivad endale uued sõrmused. «Tegelikult on see väga armas: aastapäevaks uued sõrmused ja väike tähistamine,» ütleb Hald. Põhjuseid, miks uute sõrmuste kasuks otsustatakse, on erinevaid: mõnikord on maitse muutunud, teinekord puudus õigel hetkel võimalus osta päriselt meeldivaid sõrmuseid. Vahel on sõrmused ka lihtsalt kaduma läinud või lootusetult kulunud.

«Täna sõrmuseid valides võiks siis ikkagi vaid tänastele soovidele mõelda/keskenduda. Nii on võimalus leida just need kõige õigemad unistuste sõrmused,» ütleb Kõllo.

Ka Kõllo kinnitab, et abielusõrmuste väljavahetamine pole tänapäeval enam mingi tabuteema. «Leian, et nii nagu me areneme isiksustena, nii kasvab, areneb, muutub ka ajas armastus ning sõrmused kui armastuse sümbolid võivad kõiki neid muutusi ja arenguid tähistada,» sõnab ta. Arvestades võimalusega sõrmused tulevikus välja vahetada võib Kõllo sõnul ka esimeste sõrmuste valimisse suhtuda muretumalt: ei pea arvestama sellega, et sõrmused ka 20 aasta pärast kindlasti meeldivad tunduksid.

«Täna sõrmuseid valides võiks siis ikkagi vaid tänastele soovidele mõelda/keskenduda. Nii on võimalus leida just need kõige õigemad unistuste sõrmused,» ütleb Kõllo.

Palju arutelusid tekitab Eesti abiellujate hulgas see, kummas käes on õige seda hoolikalt valitud sõrmust siis kanda. Hald ütleb, et tänaseks päevaks on see sügavalt iga pruutpaari enda otsustada. «Pooled panevad vasakusse ja pooled paremasse kätte. Samuti on palju neid paare, kus naine näiteks soovib kanda vaskus ja mees paremas või vastupidi. Ka see versioon on täiesti lubatud,» räägib Hald.

Kõllo sõnul on tegemist tunnetuse küsimusega, kuigi teatavad kultuurilised mõjutajad on siin olemas. «Parem käsi on lepingulisuse sümboliks ja vasak käsi on otsetee südamesse: nii suunavad meid legendid ja kultuur. Otsutab aga sõrmuse kandja ise, lähtudes eeskätt oma sisetundest, uskumustest ning mugavusest,» ütleb ta.