Jüri Kolk: kopkas, see on raske taak!

Suur raha liigub teistel põhjustel kui töö. Foto: SCANPIX

Käisin väikses koolis, mul oli keskkoolis ainult üks klassivend. Olin oma klassi poistest kõige lühem ja laisem. Tanel seevastu oli parim õpilane, kõige sportlikum ja popim. Üks meist paar aastat vanem koolivend ennustas meile ühel kenal päeval tulevikku. Oraakel lubas, et kümne aasta pärast sõidab Tanel minust, kes ma istun, jalad rentslis, pudel õlut käeulatuses ja luuletan, BMWga mööda, peatub, ja viskab mulle vana tutvuse poolest keskmise kuupalga.

Oraakli enda iseloomustamiseks (oraaklite puhul on see oluline!) sobib ehk öelda, et talispordinädalal jagati jõnglastele tasuta märke ja kleepse. Tema oli esimesena jaol, kahmas suurema patsahkami ja lidus saaki pägalikele edasi müüma – enne, kui nendeni jõuab info, et seda kraami saab tasuta. Tõsi, see konkreetne juhtum oli mõneti halvamaiguline, aga näitab, et raha oli temale tähtis ja tema rahutu vaim otsis pidevalt selle kokkukühveldamise võimalusi. Tal oli rahalõhn ninas. Ta jätkas valitud rajal ja ehkki teda ei leia rikaste edetabelist, on ta – ma loodan – heal järjel, vähemalt rahalises mõttes. Ja ma usun, et ka kõiges muus, sest tegemist on andeka ja terase inimesega.

Seriaalist «Pank» võib nooremale põlvkonnale jääda mulje, et üheksakümnendatel keerles kõik raha ümber, inimesed otsisid palavikuliselt kullasoont ega kõhelnud tegemast kurja. Ei olnud päris nii. Õpetajad õpetasid, arstid ravisid haigeid ja üleüldse – enamik inimesi hoidis oma töökohast kinni ning suur osa kartis kõike, mis ähvardas muutuda. Nagu ikka. Minagi elasin sellises mullis, millest kogu see tõmblemine suuremalt jaolt mööda läks. Meid oli leegion ja elame siiani! Samas oli see teine maailm muidugi näha (nagu nüüdki). Isegi filoloogiatudengina puutusin kokku paari tüübiga, kes oleksid tänapäeval tavalised tudengid – kes boheemlikum, kes viksim –, aga siis püüdsid nad olla metalliärimehed.