Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

SÕBRANNAGA NEW YORGIS EKSPERIMENT: 6 nädalat käsutäitmist ehk kuidas sulanduda massi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Küsisime kohalikelt, mis teeb newyorklasest newyorklase ja võtsime vastu väljakutse ka ise nendest tingimustest läbi murda. Vaata videost, kuidas me hakkama saime!

Võtsime New Yorki tulles käsile eksperimendi: kas kuue nädalaga on võimalik newyorklaseks saada? Tuleb välja, et mitte päris, aga palju puudu ka ei jää - kõigest 20 aastat ja üks chopped cheese burger.

Mitmed ette antud punktid olid lihtsalt täidetavad. Paljud neist hõlmasid igapäevaseid tegevusi nagu liiklemine ja treenimine, aga oli ka punkte, mida me siin täita ei saanud. Mõni kohalik tõdes, et ega enne newyorklaseks end kutsuda ei saa, kui pole siin elanud teatud arv aastaid. Eks ikka selleks, et kohalikku eluolu läbi ja lõhki teada.

Teine punkt, mis meid mõtteisse ajas, oli fakt, et newyorklane peaks vihkama vanureid ja väikeseid lapsi. Aja möödudes saime küll aru, mida kohalik selle all mõtles, kuid meie kogemused olid pisut teistsugused. Tõdesime, et ärritust tekitavad siin kõik liiklejad (sõltumata vanusest, soost või nahavärvist), kes ei suuda teistega samas tempos püsida. Kuna inimesi on siin tohutult, põhjustab iga aeglase tempoga inimene enda taha kümnete inimestega ummiku. Meil küll kuhugi väga kella pealt minekut polnud, kuid kujutan ette nende frustratsiooni, kes pidid jõudma tööle või mõnele olulisele kohtumisele. Linn on suur, vahemaad pikad ja inimesi liiga palju. See tingib omakorda linnatänavatel lõputu tuutuamise, justkui see eesolevatel autodel tee vabaks teeks.

Võib öelda, et newyorklasi meist ei saanud, kuid oli suurepärane võimalus kogeda kõiki neid pisiasju, mida kohalikud oma kultuuri ja elu juures oluliseks peavad.

Vaata videost, kuidas möödus meie eksperiment.

Tagasi üles