Psühholoog Kätlin Konstabel: ole endaga aus, kas sina oled ikka kallimale lojaalne?

Foto: Monkeybusiness Images / PantherMedia / Monkeybusiness Images/Scanpix

Kallile inimesele – olgu ta pereliige, laps, sõber või armsam – peab olema lojaalne. See on üks lähedase ja hooliva suhte põhiväärtustest. Ometi pole mitte alati inimesed lojaalsuse teemat enda jaoks lahti mõtestanud, lähedastega arutanud ammugi mitte.

Töösuhetes räägitakse lojaalsusest isegi rohkem kui lähisuhetes – et tööandja saladusi ei tohi konkurentidele viia, töökorralduslikest probleemidest räägitakse esmalt organisatsiooni sees, oma firmat ei ole viisakas väljapool kiruda. Paarisuhtes kiputakse teinekord lojaalsust segi ajama truudusega seksuaalses mõttes ning muule ei mõeldagi. Ometi on lojaalsus midagi hoopis enamat ning avatud suhtes ei pruugi truudus üldse lojaalsusega seotud olla. Lojaalsus on omadus, mis käib just kahe üksteisest hooliva inimese omavahelise suhte kohta. Teadmine, et oluline inimene on lojaalne, on üks suhte turvalisuse põhiline alustala.

Lojaalsus on alati teadlik, vabast tahtest kantud ning seotud sooviga suhtele emotsionaalselt pühenduda, teisest hoolida ja tema vajadustega arvestada. Lojaalne olemine pole alati kerge, päris tihti võibki see tähendada parajat pingutust, sest tegutseda tuleb oma esmastele impulssidele vastassuunas. Suhte külge klammerdumine ja kohustuslikus korras teisega kena olemine lojaalsuse alla ei käi – olgu seal taga siis hirm, et kui käitun sobimatult, jäetakse mind maha, seega pean teisele meeldima või et muidu saavad inimesed teada, et ma polegi ideaalne.

Kui soovime mõelda, kuidas meie olulistes suhetes lojaalsusega lood on, võiksime silmas pidada järgmisi käitumisviise.

• Kas hoiame infot, mida meile on usaldatud? Kui tekib kahtlus, kas midagi võib rääkida või ei, küsime enne. Kohe kindlasti ei avalda väljapoole asju, millest teame, et olulisele inimesele (olgu see laps või täiskasvanu) see ei meeldi – ka siis mitte, kui teame, et rääkimisest teada ei saada. Loogika, et aga see teine inimene kindlasti ei räägi midagi edasi, ei päde – oluline on, kas oled lojaalne ja arvestad kalli inimese vajadusega või pead tähtsamaks enda lobisemisvajadust ja kellegi teise uudishimu. Kui on tegemist saladusega, mida ei saa endale hoida, sest see võib kedagi (sh sind ennast) kahjustada, tuleb see omavahel jutuks võtta.
• Kas austame teise tugevaid ja nõrku külgi? Viimaste puhul ei haletse, õienda ega alanda, «naljata» kahekesi olles või avalikult. Mingi käitumise häirimise puhul võtame rahulikult jutuks ja arutame, kas ja kuidas seda võiks muuta. Aitame väikseid nõrkusi kompenseerida: näiteks kui teine on udupea, aitame tal luua süsteemi, kuidas ta võiks asju paremini meeles pidada ja leida. Tunnustame ja oleme uhked, kui kallil inimesel hästi läheb, julgeme olla uhked tema üle ka teiste ees.
• Kas jääme raskustes olulise inimese kõrvale – seda ka siis, kui aimame, et küllap on ta ise ka süüdi? Ei vabanda tema eksimusi ja jamasid välja, aga oleme olemas selleks, et aidata tal olukorrast ise välja tulla. Kui tekib väiksemgi kahtlus, et teine on võib-olla hädas või on tal rasked ajad, siis oleme empaatilised ja küsime, kas saaksime kuidagi aidata. Kui kallis inimene on kriitilisel ajal kõrvalt kadunud, on see tihti suhetes hetk, mis jääb eluks ajaks meelde.
• Kas peame kinni lubadustest? Kui pole kindlad, et ei saa sõna pidada, siis ka lubadusi ei jaga. Luba ainult asju, mille tegemises saad olla kindel. Pärast selgitamine, et aga sa ju tead, et ma olengi impulsiivse loomusega ja kunagi ei tea, kas saan lubadusest kinni pidada – see näitab, et inimesele ei saa kindel olla, temaga pole turvaline, ta võib meelt muuta ega saaga ka aru, kuidas see teisele mõjub.
• Ei räägi kallist inimestest teistele negatiivselt, süüdistades ja hädaldades. Kui teised inimesed seltskonnas kiruvad, siis isegi, kui kriitikal on tõepõhi all, me ei tee kaasa (et mida me ise kõike veel teame ja kogenud oleme). Kui suhtes on midagi kapitaalselt viltu, rääkige sellest omavahel ja kui ei muutu, võtke midagi ette. Kui pole kalli inimese teiste keskel avaldatud arvamusega nõus, siis mõistlikum on oma kriitika jätta omavahel arutamise ajaks – väljapoole suheldes peaksite olema üks meeskond.
• Kas ja millal just selle inimesed olulised vajadused on tähtsamad teiste omadest? Kuna meie elus on mitmeid olulisi inimesi, on tingimata vaja selgeks rääkida, kelle vajadused ja mis puhul tulevad esimesena rahuldamisele. Vahel on lapse vajadused tähtsamad kui kõik muu. Vahel tuleb sõber esikohale seada. Kui aga näiteks paarisuhtes on partnerite vanemate või hoopis tuttavate huvid ja vajadused alati esikohal, on see tõsine murekoht.
• Kas teeme vabatahtlikult, ette heitmata ja kurtmata midagi kalli inimese heaks ka siis, kui ise pole sellest just vaimustunud? Rõõmustame selle üle, et temal on siis tore? Läheme üritusele, mida ei naudi – sest kallil oleks hea meel? Anname järele mõnes kodusisustamise küsimuses? Teeme sööki, mis pole enda lemmik, aga teame, et teisel teeb see tuju heaks?
• Kui meil tekib kahtlus, et mingi meie otsus võiks suhet ja kallist inimest mõjutada, arutame selle omavahel läbi. Lojaalsusel on väga palju pistmist sellega, millised on piirid konkreetse suhte ja välismaailma vahel, aga kõige olulisem on julgeda neist piiridest avatult rääkida. Kindlasti on lojaalsusega vastuolus see, kui teeme asju, mida olulise inimese eest peame varjama, sest suhe võib avalikuks tulles mõraneda.
• Kas võtame vastutuse ja tunnistame oma vigu, kui oleme eksinud ja teinud midagi valesti? Ärme vabanda end välja või ratsionaliseeri, vastu ründamisest rääkimata. Püüame mõista, mis meie käitumises kallile inimesele muret ja haiget tegi.
• Kas veedame olulise inimesega koos nn kvaliteetaega? Kui väidame kedagi endale kalliks, samas ei taha temaga üldse koos olla ja midagi toredat teha, eelistame alati teisi, on see probleem. Mis iganes olulise suhtega on tegemist, seal peaks olema omad väikesed erilised hetked.
• Kellele räägime meile tähtsatest asjadest? Rahaline, tööalane ja tervislik seis, aga ka unistused, ideaalid, väärtused, igatsused, suured rõõmud ja mured. Viimaste jagamine on emotsionaalse läheduse märk.

Lojaalsuse aluseks on aga see, et oleme esmalt ise enda jaoks selle läbi mõelnud. Mis on meie jaoks olulised suhtele pühendumise ja turvalisuse tunnused? Ega meile juhuslikult meeldi topeltstandardid – et mulle on lubatud rohkem kui sulle? Kui aga eeldame, et teisele peaksid sobima samad asjad, võime eksida. Parem on kallilt inimesed küsida tema vajaduste kohta – meile võib meeldida raskel hetkel pikalt oma muredest rääkida, temale aga on vaja võib-olla vaid õlalepatsutust ja sooja pilku.