/nginx/o/2018/10/21/11514532t1hde80.jpg)
«Minu eksmehele esitati süüdistus teismelise vägistamises. Mulle tuli selline teada kui välk selgest taevast, olen kohutavas segaduses. Olin selle inimesega üle 20 aasta külg-külje kõrval elanud ja polnud kunagi midagi sellist märganud,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Pean märkima, et muidu olen alati väga tähelepanelik ja kontrollija tüüp. Märkasin alati, kui midagi oli valesti. Paaril korral on ta mulle n-ö vahele jäänud ja neil kordadel oli tegemist naistega. Ka praegu tagantjärgi analüüsides ja tema käitumist vaagides ei suuda ma meenutada ühtegi hetke tema käitumises lastega, mis tunduks kahtlane.
Puutusime palju kokku nii eri soost kui vanusest lastega. Tihti olid meil külas meie laste sõbrad ja sõbrannad, minu sõbrannade lapsed, meie õdede-vendade lapsed jne. Kunagi ei täheldanud sellist asja, et ta oleks neile erilist tähelepanu osutanud, pigem vastupidi. Kindlasti ei olnud ta lastega ka kuri või ebaõiglane. Nii mulle kui neile, kes on praegu sellest asjast teadlikud, tundus, et lapsed olid tema jaoks tegelased, kes peavad olema olemas, aga nendega tegelegu naised. Tavaliselt leiutati lastele olenemata vanusest mingi tegevus, et täiskasvanud saaks segamatult omavahel juttu ajada.
Meie läksime lahku sõpradena ja tean ka seda, et sellel ajal, kui ta väidetavalt selle koletu teo toime pani, oli tal suhe kena naiseliku naisega. Pere, kust selline süüdistus tuli, ei ole küll ausamate ja parimate inimeste nimekirjas.
Kas on võimalik, et 14-aastane suudab sellise loo teatud põhjusel välja mõelda või võib normaalse seksuaalse orientatsiooniga mehest äkki pedofiil saada?»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:
«See teema on tõesti väga ränk. Teade eksmehe käitumisest, kus kõne all on võimalik teismelise tüdruku vägistamine, on kindlasti ehmatav ja uskumatu, pealgi kui tagasi mõeldes tundub teile, et kaduvust seesugusele käitumisele te ei märganud.
Samas on elu tihti ettearvamatu, elus juhtub igasuguseid asju, inimesed muutuvad, erinevad olukorrad võivad anda väga erinevaid, sh ka traagilisi tulemusi, halvad kokkusattumused ja juhused saadavad elu alati.
Ühelt poolt: süüdistuse esitamine ei ole veel süüdi tunnistamine. Teie eksmees on täiskasvanud inimene, kes on täielikult vastutav oma tegude eest, kui juhtunut uuritakse, selgub ka tõde. Kõige olulisem taolistes juhtumistes on see, et laps, kes on väidetavalt kannatada saanud kas seksuaalset väärkohtlemist või keda on vägistatud, saaks kohe professionaalset abi. Ka täiskasvanul on seesuguseid lugusid kuuldes või nendega lähemalt kokku puutudes selle infoga ja seda saatvate raskete tunnetega enda sees toime tulla. Laps aga ei suuda mitte kuidagi selle olukorraga iseseisvalt toime tulla.
Ka seda tuleb ette, et asja uurimise käigus selgub, et uuritavas juhtumis on segamini tõelisus ja fantaasia. Teismeline ei ole täiskasvanu, tema arusaamad on teistsugused kui küpsel inimesel.
Tähtis on, et laps saaks abi ja et professionaali abiga saaks selgeks, mis täpsemalt ja miks juhtus, mis tähendus sellele anda, kuidas sellega toime tulla jne. Võib küll olla, et pere, kust tuli seesugune ränk süüdistus, ei ole aus (nagu te kirjutate), kuid uurida on juhtunut tingimata vaja.
Vastava ettevalmistuse saanud psühholoogid on olemas näiteks Tartu Laste Tugikeskuses või Tallinna Laste Tugikeskuses. Ja tõesti, lõpuks võib ju ka selguda, et teie eksmees pole korda saatnud midagi seesugust, milles teda praegu süüdistatakse.»