Eesti naise koorem: mitte keegi ei nõua mult nii palju kui mu enda sisemine kriitik

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Olen 30-aastane naine. Mul on kaks last (5-aastane poeg ja 2-aastane tütar), olen õnnelikult abielus, mul on väga hea töökoht, ilus kodu ja hea haridus. Ometi olen ma päevad pinges ja peavalus,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Minu mureks on, et ma pean pidevalt midagi tegema, saavutama, et end hästi tunda. Näiteks. Kui olen lapsega sinisel lehel ja päev otsa tõesti ei tee midagi - mitte midagi tegemine tähendab seda, et teen lastele süüa, hoian kodu korras, ravin haiget last - tekib mul kohe sügav masendus. Näiteks kui ma pole tööl mõnda aega midagi väga tulemuslikku teinud, tekib mul stress, masendus, pea hakkab valutama. Kui ma töö, kodu ja laste kõrvalt pole jõudnud mõnda aega arendada edasi oma doktoritööd, ka sellest tekib mul psüühiline pinge. 

Saan aru, et minu sisemine sund pidevalt midagi teha ja saavutada ei ole normaalne. Kadestan ja imetlen inimesi, kes oskavad olla õnnelikud ja endaga rahul hoolimata sellest, kui palju nad korda jõuavad saata.

Enda päevad olen täis planeerinud kella 8st hommikul kuni südaööni, mahutades sinna täispika tööpäeva, tund aega teadustööd, 2 korda nädalas keeltekooli, 2 korda nädalas trenni (et ikka heas vormis ka olla), lastega mängimise (kardan olla halb ema, sellepärast mängin nendega igal õhtul vähemalt 30 minutit), söögitegemise, kodu koristamise, mehe eest hoolitsemise (äkki ma ei ole piisavalt hea abikaasa?), lastele unejutu ja veel mõnda. Õhtuti püüan kindlasti lugeda ka ilukirjandust. See loetelu ei ole siin ära toodud selleks, et saada kiita. Vastupidi, ma tean, et teen seda kõike sisemisest ebakindlusest.

Kindlasti ei ole seda tekitanud minus abikaasa - ta on truu, armastab mind, ei tee etteheiteid ei minu ega kodu kohta; välja arvatud see, et ta püüab mind mõistusele kutsuda, et ma kõiki pakkumisi, projekte vastu ei võtaks ja üldse liiga palju ette ei võtaks.

Saan ka aru, et selline endalt maksimumi nõudmine ja selle maksimumi mittetäitmisest tekkiv tugev stress tulenevad meediast ja meie edule suunatud ühiskonnast. Mõistusega saan sellest kõigest aru. Aga ometi ei saa ma muuta, et ma nii tunnen. Praegugi olen seda muret kirjutades «raisanud» väärtuslikku tegutsemise aega ning juba tunnen, kuidas süümepiinad maad võtavad.

Mida peaksin ette võtma? Kuidas saaksin alandada nõudmisi iseendale? Õppida end armastama ka siis, kui ma vahel päev otsa lihtsalt voodis laman, kommi söön ja muusikat kuulan?»

Vastab psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Kirjutate, et kihutate ennast tagant, kuigi mõistusega saate aru, et võiks kuidagi teisiti... 

Tunded tulevad alati pärast mõtteid ja peale teadlike mõtete kihutab meie peast läbi hulk automaatmõtteid. Need on alateadlikud ja mõjutavad meid nii, et me ei saa aru, mis sellise tunde tekitas. Nende mõtete taga on sügavad veendumused - uskumused, mis on meile sisse kasvanud/ kasvatatud ja nendeni jõudmine on tõsine töö. Sellised veendumused tekivad sageli teismeeas ja on seotud tugevate tunnetega. Nad võivad tekkida teiste juttude või oma kogemuste põhjal. Näiteks kuulsite kellestki, kes jäi elu hammasrataste vahele ja kelle kohta öeldi, et ta ei pingutanud piisavalt, elas liiga palju endale. Noorena võisite endale tõotada, et mina pingutan kogu elu, et midagi sellist minuga ei juhtuks. See mõte võis vaid korra teil peas olla, kuid nüüd ta dikteerib teile eluviisi.

Sama mõjuga võivad olla vanemate hoiatused soovitused. Püüdke meenutada, mis olid need vanasõnad-kõnekäänud, mida teie kodus kasutati. Kas sealt võib tulla teie vajadus pidevalt toimekas olla. Kui te ise neid mõtteid ja uskumusi ei leia, siis otsige abi nõustajalt, kes valdab kognitiivset teraapiat. Tema aitab teil neid mõtteid ja uskumusi leida.

Kui ise mõnel uskumusel sabast saate, siis pange see uskumus kahtluse alla. Oletame näiteks, et teil on selline uskumus: «Kui ma puhkan, siis ma pole piisavalt teinud, et võiksin edukas olla.» Kahtlused: kas need, kes on edukad, tõesti ei puhka? Tegelikult on ju vastupidi - kes puhkab, jõuab hoopis rohkem ja edukamalt teha. Kui ma ei puhka, siis ma kurnan ennast ära ja võin haigeks jääda ja siis ma ei saa üldse töötada ja ka laste eest hoolitseda.

Lisaks eelnevale võiksite kohe teha algust hingamisharjutusega. Seda tehke 2-3 korda päevas ja kindlasti voodis enne uinumist. Põhimõte selline, et väljahingamine peab olema kaks korda pikem kui sissehingamine. Sissehingamine peaks jääma loomulikuks nagu siis, kui te ei jälgi oma hingamist. Kuidas seda teha. Kui alustate sissehingamist, siis lugege mõttes numbreid kaasa. Vastavalt lugemise kiirusele saate tõenäoliselt tulemuseks kahe või kolme, seejärel hingate välja nii aeglaselt, et saate numbreid lugeda nelja või kuueni. Selliselt võiks hingata 10 - 15 korda järjest, siis pidada pausi ja korrata veel. Eesmärk on, et rahulikus olekus omandada hingamise rütm ja siis kasutada seda, kui olete närvis. See hingamine rahustab ja toob hea enesetunde. Soovitan proovida. Kui enesetunne halveneb, siis hingate tõenäoliselt valesti (hingate liiga kiiresti ja sügavalt ja tekib tunne nagu siis, kui puhute õhku mõne palli või mänguasja sisse). See pole ohtlik, kuid on ebameeldiv ja tuleks lõpetada. Muidugi võib minna õppima spetsiaalseid hingamisvõtteid, kui see on võimalik või tegelda erinevate võimlemistega (jooga ja muud idast tulnud võimlemised). Jõudu lahenduste otsimisel, sest elu eesmärk on olla õnnelik!»