Ma saan igal hetkel siit lahkuda, kui vaatepilt mulle enam ei meeldi. Mitte keegi ei takitsa mind, kuivõrd ainult mina ise. Kõike seda ja oma mõtteid hoomates ja kirja pannes hingan ma uuesti sügavalt sisse ja kergendunult välja. Ja siis see mind tabab.
Ma ei võitle loodusega, sest ma tean, et kui väga ma ka ei tahaks, sooviks või paluks, need linnud ei lõpeta laumist, tuul ei lõpeta puhumist ning heinamaa ei muutu roheliseks. Ma saan muuta vaid enda perspektiivi. Leppida ja nautida keskkonda enda ümber, kui see mulle sobib, või muuta enda perspektiivi, tähelepanu või seisukohta, kui see mulle ei meeldi. Ma usun, et see on universaalne tõde, mida võiksin kasutada enda sisemise rahu säilitaiseks või saavutamiseks ka peres ja sõprusringis.
Asjad mida me muuta ei saa, lõpuks muudavad meid. Kui me aktsepteerime. Valik on meie. See on ka ideaalne hetk anda sulle taaskord saluuti. Meie viimasel kohtumisel eelmisel nädalal sa ütlesid, et vangla on ilmselt parim, mis sinuga juhtuda sai. Ma pean tänaste mõtete valguses sinuga nõustuma. Minu osaline, kaudne, sattumine vanglasüsteemi sinu kõrval on parim, mis minuga juhtuda sai.
Tark mees ütles kord: «Tühjenda oma meel. Ole kujutu nagu vesi. Kui panna vesi klaasi, saab sellestki klaas. Kui sa paned vee tassi, saab sellestki tass. Aga vesi saab ka voolata, ja see võib põrkuda! Ole vesi, mu sõber.» (Bruce Lee)