KIRJAD VANGLASSE: sinu vanglasse sattumine oli parim, mis minuga juhtuda võis

Foto: stocksnap

Viisin just tütre klassiõe sünnipäevale ning poolel teel tagasi koju otsustasin teeserval peatuda. Paremal minust avaneb vaade veel täiesti rohelisele karjamaale. Karjamaad lõpetab rohekas metsapiir. Minust vasakule jääb lai heinamaa, täielikult kuivanud, kohati hallikas. Heinamaad piiravad oranžikas-kollased puud, mille lehti langeb tee pealegi. Kaugelt puude vahelt paistab kiriku katus. Linnud peavad seal puhkepausi.

Ümberringi on täiuslik vaikus, mida rikastab vaid õrn linnukeste säutsumine. Putukad leiavad tee avatud auto aknast sisse ja välja, tuues ja viies mõnusa sumina. Tuul paitab õrnalt karjamaad ning toob mullegi meeltesse rahu ja naudingut oma jahedast puudutusest. Päike on kõrgel taevas ning kõrvetab sügisele kohatult. Hetkega liiguvad udused pilved päikese ette ning teevad tema puudutuse väga hellaks ja veelgi nauditavamaks.

Just siin, sellel juhuslikul tee serval tunnen mina täielikku vabadust. Siin teepervel ei anna ma kellelegi hinnanguid. Ja seetõttu puud ei vaata mind halvustavalt, linnud ei ütle, kuidas ma peaks olema. Tuul ei keela mul hingata ning aasad ei palu mul lahkuda.

Isegi kirik ei tundu mind süüdistavat. Ja nii ma siin istun, tahtmata minna koju või isegi end liigutada. Alateadlikult kartuses, et ehk väiksemgi liigutus mu absoluutse harmoonia rikkuda võib.

Sulen vahetevahel silmad, hingan sügavalt ja juurdlen rahus selle üle, kuidas mulle meeldib kogeda seda ülluslikku, rikkalikku vaatepilti. Iga rohulible kasvab oma suunas ning ka linnud laulavad teineteisest erinevalt. Iga element kasvab teisega toetavas harmoonias.

Ma ei taba ennast hetkekski mõtlemas, et üks puu võiks teisest natukese eemal kasvada või oma oksad rohkem vasakul või paremal hoida. Ma ei eelda, ega isegi oota, et tuul puhuks soojalt ja teiselt poolt, või et linnud võiksid säutsumise lõpetada. Kõik on nii nagu on ja see on täiesti okei.

Ma saan igal hetkel siit lahkuda, kui vaatepilt mulle enam ei meeldi. Mitte keegi ei takitsa mind, kuivõrd ainult mina ise. Kõike seda ja oma mõtteid hoomates ja kirja pannes hingan ma uuesti sügavalt sisse ja kergendunult välja. Ja siis see mind tabab.

Ma ei võitle loodusega, sest ma tean, et kui väga ma ka ei tahaks, sooviks või paluks, need linnud ei lõpeta laumist, tuul ei lõpeta puhumist ning heinamaa ei muutu roheliseks. Ma saan muuta vaid enda perspektiivi. Leppida ja nautida keskkonda enda ümber, kui see mulle sobib, või muuta enda perspektiivi, tähelepanu või seisukohta, kui see mulle ei meeldi. Ma usun, et see on universaalne tõde, mida võiksin kasutada enda sisemise rahu säilitaiseks või saavutamiseks ka peres ja sõprusringis.

Asjad mida me muuta ei saa, lõpuks muudavad meid. Kui me aktsepteerime. Valik on meie. See on ka ideaalne hetk anda sulle taaskord saluuti. Meie viimasel kohtumisel eelmisel nädalal sa ütlesid, et vangla on ilmselt parim, mis sinuga juhtuda sai. Ma pean tänaste mõtete valguses sinuga nõustuma. Minu osaline, kaudne, sattumine vanglasüsteemi sinu kõrval on parim, mis minuga juhtuda sai.

Tark mees ütles kord: «Tühjenda oma meel. Ole kujutu nagu vesi. Kui panna vesi klaasi, saab sellestki klaas. Kui sa paned vee tassi, saab sellestki tass. Aga vesi saab ka voolata, ja see võib põrkuda! Ole vesi, mu sõber.» (Bruce Lee)

Poleks mõistlik trampida jalgu ja nõuda midagi, mida mul ei ole või mida ma ei saa. Tuleb töötada nende vahendite ja teadmistega, mis mul on. Elu annab meile kõik tööriistad, pakub meile kõik võimalused. See on maagia, mida hakkame uskuma alles siis, kui teeme elus  kõik «õigesti» aga leiame ennast siiski meeleheites.

Selle kirja lõpetuseks ja justkui minu mõtete ja sõnade kinnituseks, kuulen rändlinde häälekalt moodustamas kolmnurka, otse minu pea kohal. Nad moodustavad kord ühe, kord kaks ja siis kolm kolmnurka. Koonduvad siis tagasi üheks ning otsivad nii omavahel sobivat positsiooni millelt startida. Ma loen seda kui märki ning istun siin rahulikult, oma uusi teadmisi juurutades, mõnedkümned minutid veel. Seda ainult selleks, et valmistuda elama seda elu täpselt nii autentselt, kuivõrd autentselt elamiseks on mulle võimalused loodud.

Lastel läheb hästi. Pojake on armunud ning käisime tema silmarõõmule kingituseks kaelaketti ostmas. Pakkisime selle ilusti karpi, nüüd on see üle andmiseks valmis. Loodan vaid, et meie kuueaastase süda ei saa kohe murtud. Kahjuks ei mängi siin minu soovid või taotlused vähimatki rolli.