Võõraste, juhuslike inimestega ja pealiskaudsete tuttavatega on lihtne. Nendega, keda me ise ei usaldaks ja kellelt me isegi ei oota detailseid, sügavaid, emotsionaalseid kirjeldusi nende elust. Aga nende inimestega, kes on meie jaoks päriselt natukegi olulised, võiks ju mõelda, mis signaale «Kuidas sul läheb» küsides ootame ja ise teele saadame.
Kui küsime ja tahame päriselt teada, teisel oleks nagu midagi ka rääkida, aga parasjagu pole parim aeg pikemaks jutuks, siis ütleme otse, et vestleks õige hiljem. Kui teine praegu rääkida ei taha, siis oleme kindlad, et ta teaks: me oleme tema jaoks olemas ja kuulamas siis, kui talle sobib. Unustame ära omaenese argusest ja ebakindlusest tuleva hoolimatu loogika, et ma parem olen vait, sest küsimine oleks pealetükkiv – et kui tahab tõesti rääkida ja on midagi olulist, küll tuleb räägib ise. Mõtleme, kuidas reageerida, kui meile öeldakse, et «Ei, ei lähe hästi. Raske aeg on». Kas ütleme lihtsalt, et «Mul on kahju seda kuulda»? Kui lisame, et võiksid rohkem rääkida, siis peame aga tõesti kogu tähelepanuga kuulamas olema. Vastasel korral - kui anname mõista, et hoolime, tahame teada ja olemas olla, aga tegelikult vaatame kella ja ootame pingsalt, et teine oma jutuga ometi ühele poole saaks - oleme lihtsalt julmad. Kui küsime kelleltki, kuidas tal läks, ainult selleks, et me saaks esimesel võimalusel jutujärje üle võtta ja enda tegemistest pajatada, pole ka see aus. Kui tõesti tahame kellestki teada ja oleme natuke mures, siis pole liiast, kui mõni tund hiljem saadame talle selle kohta sõnumi või kirjakese – kinnituseks, et tõesti mõtlesime seda tõsiselt.