Ilona Leib: Kiida teenindajat. Päris teenindajat

Iga ostuhullu püha kohus: kiida head müüjat! Foto: Konstantin Sednev

Teenindaja: «Palju ma graavilõhet panen?» Mina: «Pange natuke alla saja grammi. Rohkem ei jaksa [ära süüa].» Teenindaja: «Pole viga, küll tulevad jälle paremad ajad, siis ostate rohkem.» See on vaid üks näide, kuidas minuga kentsakaid lugusid juhtub. Saan teenindaja töö raskusest väga hästi aru – inimesed ei valmistu selleks, et sooritavad poodi minnes perfektse suhtlusoperatsiooni, vaid on mõtetega veel või juba mujal, ning ka tuju on just selline, nagu ta parasjagu on.

Aastaid tagasi teatas üks mu sõbranna, et kui minna ostlema ilma end korralikult üles löömata, ei tegele sinuga keegi. Eks me siis asusimegi kaubanduslahingutesse täisrelvastuses: meik, soeng, paremad rõivad jne. Peab ütlema, et see ettevalmistus aitas meil oma märgatavust oluliselt suurendada ja rahast vabanesime samuti kiirelt ning kindlalt. Mõned aastad hiljem andis see sõbratar uue kaubanduses vajaliku tähelepanu saamise juhise – kui tahad, et müüja sulle tähelepanu pööraks, siis rõhu kaastundele. Ära püüa jätta ostuvõimelist muljet, vaid näita, et pead raha kokku hoidma ja saad endale vaid väga valitud asju lubada. Nii pälvisime näiteks kosmeetikaosakonnas tõelist empaatilist tähelepanu ja teenindust – mitte just kõige säravama sissetulekuga müüja aitas omasuguseid vägagi meelsasti.