Lugeja kirjutab: eestlannad hakkavad nõukaaja kompleksidest üle saama

Foto: Nils Weymann / PantherMedia / Scanpix

Sõbranna lugejamängust võtab osa Anne, kes mäletab eredalt veel neid aegu, kui eesti naised oma hea välimuse nimel mugavuse ohvriks tõid. 

Esimest moega seonduva mõtet mäletan 30 aasta tagusest ajast Bulgaarias reisides. Saksa pensionärid olid värviküllaselt riides, näiteks olid neil roosad püksid jalas. Mõtlesin siis, et miks meil eakad käivad igavalt riides, aina pruunis ja tumesinises. See oli kindlasti üks minu värvilembuse mõjutajaid.

Nõukaajal olid meie võimalused piiratud, riided ei olnud kuigi kättesaadavad. Muust maailmast teadsime eelkõige Soome televisiooni ja moeajakirja Burda vahendusel. Vabariigi taassünnil täitusid kauplused.

90ndate algusaegadel räägiti nalja, et välismaalased, kes Eestit külastasid, küsisid, kas kõik inimesed, keda tänaval kohati, lähevad peole. See ütleb meie kohta nii mõndagi.

Viimastel aastatel on tänavapilt muutunud väga mitmekesiseks. Rohkem on hakatud mõtlema mugavusele. Tänaval ei tipi väga paljud ringi tikk-kontsadel. Pigem eelistatakse mugavamat ja madalamat jalatsit, näiteks tennised. Ainult teatris või tööl pannakse kõrgem konts alla.

Ise lähtun põhimõttest: selleks, et ootamatuteks kohtumisteks hea välja näha, tuleb hea välja näha ka prügiämbrit välja viies.

Vastuseid märksõnaga «Moekuulutaja» ootame aadressile [e-mail] kuni 14. oktoobrini (k.a). Loe lähemalt siit!