Laps kui ära vahetatud: eksperdid selgitavad, miks beebi nutab ja klammerdub

Foto: Craig Robinson / PantherMedia / Craig Robinson/Panthermedia

Paljude vanemate jaoks on oma lapse arengu jälgimine üks huvitavamaid ja tänuväärsemaid kogemusi. Neile meeldib kirja panna ja tähistada seda, kui laps esimest korda istuma või roomama hakkab, esimesed sõnad ütleb, ise sööb, ja tervet rida teisi «esimesi» kordi. Avaldame katkendi raamatust «Imelised nädalad».

Imelised nädalad Foto: Kirjastus Pegasus

Aga paljud neist ei mõtle, mis toimub imiku peas, et ta suudab need osku­sed selgeks saada. Kui korraga oskab laps peitust mängida või tunneb ära vanaema hääle, mõistame, et tema maailmapilt areneb ja muutub. Need hetked on sama märkimisväärsed kui näiteks roomama hakkamine, aga hoopis salapärasemad, sest nendega kaasneb ajutegevuse muutus, mida me ei näe. Niisugused asjad kinnitavad, et lapse aju kasvab sama kiirelt kui ta pisike pontsakas keha.

Aga kõik vanemad jõuavad paegi arusaamisele, et esimesed kakskümmend elukuud võivad kulgeda üsna konarlikult. Vanemaid rõõmustab laste areng ja nad jagavad nende maailma avastamise rõõmu, kuid märkavad ka, et vahel muutub lapse rõõmus tuju ilma nähtava põhjuseta tüütuks virinaks. Lapse tuju on muutlik nagu kevadine ilm.

Vahel on elu beebiga väga väsitav. Seletamatud nutuhood ja rahutud perioodid ajavad ema ja isa lihtsalt hulluks, nad ei mõista, mis väikesel kul­lakesel viga on, ja üritavad teda asjatult kõikvõimalike nippidega lohutada ja rahustada.

Nutt ja klammerdumine tähendab vaid seda, et laps kasvab

Kolmkümmend viis aastat oleme ema ja lapse vahelist suhtlust uurinud. Oleme nii objektiivsete vaatluste, isiklike märkmete kui videolintide põhjal dokumenteerinud ajad, millal lapsed emade sõnul kõige «raskemalt» käitu­vad. Raskete perioodidega kaasneb tavaliselt kolm K-d: klammerdumine, kapriissus ja kisa. Nüüd juba teame, et need on kõik hoiatavad märgid, mis teatavad olulise arenguhüppe saabumisest.

On üldteada, et lapse füüsiline kasvamine toimub niinimetatud «kasvuspur­tidega». Tegelikult toimub vaimne areng üsna sarnaselt.

Hiljutised aju kasvamise ja arengu neuroloogilised uuringud kinnitavad tähelepanekuid, mida oleme teinud ema ja lapse suhtluse kohta. Uuringud füüsiliste muutuste kohta, mis kaasnevad vaimsete arengutega ajus, on alles lapsekingades. Samas on teadlased tuvastanud olulisi muutusi ajus just esimese kahekümne elukuu jooksul, kuhu mahuvad ka kümnest ras­kest arenguperioodist kuus. Kõik olulised muutused kuulutavad ka olulist hüpet vaimses arengus, nagu käesolevas raamatus on kirjeldatud. Oletata­vasti peaksid ülejäänud raskete vanuseperioodide uuringud andma lõpuks samalaadseid tulemusi.

Mõeldes sellele, kui palju muutusi imik esimese kahekümne elukuu jook­sul läbi peab tegema, pole tegelikult üllatav, et ta vahetevahel endast välja läheb. Suureks kasvamine on raske töö!

Imelisele arenguhüppele viitavad rahutusemärgid

Selles raamatus toome välja kümme peamist arenguhüpet, mida kõik bee­bid esimese kahekümne elukuu jooksul kogevad. Iga hüppe järel hakkab laps teavet uuel moel vastu võtma ja kasutama viisil, mis arendab oskusi, mida ta vajab mitte ainult füüsiliseks, vaid ka vaimseks arenemiseks, et temast saaks toimiv ja mõtlev täiskasvanu.

Igale hüppele eelneb paratamatult rahutu või klammerdumisperiood, kui imik nõuab emalt või hooldajalt rohkem tähelepanu. Üllatav ja hämmastav on aga see, et kõigil imikutel ilmnevad need perioodid nädala-paarise kõiku­misega täpselt samas vanuses esimese kahekümne elukuu jooksul.

Kümme arenguhüpet ei pruugi ilmtingimata olla kooskõlas füüsiliste kasvuspurtidega, kuigi võivad mõnikord kattuda. Mitu tavalist verstaposti lapse arengus esimese kahekümne elukuu jooksul, näiteks hammaste lõikumine, ei lange samuti vaimse arengu hüpetega kokku.

Samas võivad vaimse arengu verstapostid peegelduda ka füüsilises aren­gus, kuid mingil juhul ei piirdu need vaid sellega.

Märgid hüppe lähenemisest

Vahetult enne iga hüpet toimuvad lapse juures äkilised ja äärmiselt kiired muutused. Muutus toimub närvisüsteemis, peamiselt ajus, ning sellega või­vad kaasneda ka mõned füüsilised muutused. Raamatus nimetame neid «suureks muutuseks». Iga suur muutus toob kaasa taju muutumise ja muu­dab imiku maailmatajumise viisi. Iga kord, kui uus tajumisviis imiku endasse haarab, tähendab see uue maailma jaoks vajalike uute oskuste omanda­mist. Näiteks umbes kaheksa nädala vanusena laseb ajus toimunud suur muutus imikul esimest korda tajuda lihtsamaid mustreid.

Juba esmasel segadusperioodil, mille suur muutus alati kaasa toob, võib märgata uute käitumisviiside esile kerkimist. Ja vahetult pärast hüpet kohe kindlasti. Kaheksandal nädalal toimuva muutuse järel hakkab beebi äkitselt huvituma nähtavatest kujunditest, mustritest ja konstruktsioonidest, näiteks topsidest poeriiulil või oma voodivõrest. Võib märgata ka füüsilist arengut. Näiteks suudab ta nüüd veidike oma keha valitseda, kuna saab aru, et käed ja jalad liiguvad kindla mustri järgi, ja oskab seda kontrollida. Seega muu­dab suur muutus tajuaistinguid nii lapse kehas kui väljaspool seda.

Peamine märk suure muutuse lähenemisest on see, et imik hakkab silma­nähtavalt halvemini käituma. Vahel tundub, et laps on suisa ära vahetatud. Erinevalt varasemast on beebi närviline ja teda tabavad seletamatud nutu­hood. Esmakordsel ilmnemisel on olukord vägagi murettekitav, aga tegeli­kult igati normaalne. Paljud emad arvavad, kui laps raskeks ja nõudlikuks muutub, et ta hakkab haigeks jääma. Või muretsevad, mõistmata, miks laps korraga nii rahutu ja nõudlik on.

Rahutusefaaside ajastus

Kõiki imikuid tabavad rahutusefaasid enam-vähem samal ajal. Imiku esi­mese kahekümne elukuu jooksul toimub kümme arengufaasi, mis kõik alga­vad rahutu perioodiga. Nimetatud perioodid saabuvad 5., 8., 12., 15., 23., 34., 42., 51., 60. ja 71. nädalal. Perioodi algus võib nädala või paari võrra kõikuda, aga tulemata see ei jää. Siin raamatus käsitleme arenguperioodi sünnist kuni pooleteise eluaastani ja veidike enam. Samas ei lõpe muster väikelapseea saabumisega. Lapsepõlves ja ka teismeeas esineb veel hulk arenguhüppeid.

Esimesed imikuea rahutuseperioodid ei kesta kaua. Võivad kesta vaid mõne päeva – kuigi vanematele tunduvad pikemad, kuna laps nutab seleta­matult. Esmalt on ka perioodide vahed lühikesed – keskmiselt kolm või neli nädalat. Hiljem, kui toimuvad muutused on komplekssemad, kulub imikul nendega kohanemiseks rohkem aega ja rahutuseperioodid kestavad ühest kuue nädalani. Samas on kõik lapsed erinevad. Mõnele on muutused kur­navamad kui teisele ja muist muutusi on raskemad kui teised. Aga teataval määral on kõik imikud suurte muutuste toimumise ajal segaduses.

Iga suur muutus on seotud muutustega imiku arenevas närvisüsteemis, seega on loodus ajastanud arenguhüpped tegelikult eostamisajast alates. Selles raamatus kasutame tavapärasemat kalkulatsiooni, lapse sündimisest alates. Sellepärast arvestatakse arenguhüpete toimumist õigeaegselt sün­dinud laste järgi. Kui laps oli enneaegne või läks tähtajast palju üle, tuleb vanust vastavalt korrigeerida. Näiteks kui sünnitus läks kaks nädalat üle tähtaja, ilmneb esimene rahutuseperiood ilmselt siintoodust kaks nädalat varem. Kui aga neli nädalat tähtajast varem, tekib esimene rahutu periood tõenäoliselt neli nädalat hiljem. Pidage seda meeles kõigi kümne arengu­hüppe arvutamisel.