«Kodus me peaaegu ei suhtlegi, ta istub õhtud otsa oma telefonis või arvutis ja kirjutab kellegagi. Kui küsin, kellega, siis vastab, et erinevate inimestega. Seksuaalvahekorras pole me samuti juba tükk aega olnud.
Tunnen, et ma enam ei jaksa niimoodi elada, olen kogu sellest pingest nii väsinud. Hetkel tundub, et ainuke põhjus, miks koos oleme, on meie tütar, aga lõpmatuseni see ju nii kesta ei saa.
Tahaksin üle saada sellest südamevalust ja meeleheitest, mis minu sees on, aga ma ei tea, kuidas. Kuidas leppida teadmisega, et 10 aastat koos oldud elu on läbi ja kuidas saada üksinda hakkama?»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:
«Teil on juba mõnda aega olnud kahtlus, et mehel on suhe teise naisega. loomulikult teeb see haiget. Mõte sellest, et ta varjab midagi, ei anna rahu. Rahulolematust süvendab ka läheduse puudus teie vahel. Tõepoolest, kaua ju nii jätkata ei saa, kui pole selgust ja vastuseid, mis teie suhtest edasi saab.
Teie kirjast selgub, et olete juba mõnda aega kaalunud ka lahkuminekut, kuid sellele mõtlemine tekitab palju teadmatust ja ebakindlust. Oleks muidugi lihtsam, kui te oleksite ise veendunud, et teete õigeid valikuid. Kuid kas olete mõelnud, mis täpsemalt on see, millega lepiksite ja millega mitte, samuti seda, mis teid praegi kõige enam häirib või hirmutab? On see mehe võimalik truudusetus ja sellest usaldamatus ka edaspidi? Või see, et ta veedab palju aega arvutis ja teie tunnete end kõrvalejäetuna? Või hoopis see, kuidas ilma temata hakkama saada, kui suhe puruneks – ning omakorda, mis selles kõige hirmutavam oleks?