/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/10/05/11469977t1h2f5c.jpg)
«Olen 25-aastane mees ja 4-aastase tütrega siiani olnud üksikvanem. Tutvusin eelmisel aastal toreda naisega, kel endal lapsi polnud. Meie vahel muidugi tekkis keemia ning peale mõningast kooselu jäi ka tema rasedaks. Nüüd hiljaaegu selgus vestluse käigus, et ta ei suuda ega kavatse mu last aktsepteerida. Valus löök allapoole vööd. Mida ma teen?» uurib mees Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Rääkida ei andnud, ta on üsna kinnine ka. Hetkel siis olemegi lahus, kuna palusin tal lahkuda – tekkisid ka probleemid seoses sellega, et mulle jäi silma tema suhtumine mu tütresse. Ta on ülbe ja negatiivne.
Mida teha? Meie vahel on armastus, seda tunnistame mõlemad, aga mina ei saa rikkuda oma elu sellega, et mu laps peab kannatama. Samas on ta ju rase. Tegelikult on vist kõige olulisem see, et kas kuidagi on üldse võimalik tema suhtumist muuta – see peab tulema ikka naise sisemusest.
Kui mina inimest armastan, siis loomulikult aktsepteeriksin ka tema last. Aga kui isegi lapsega suhelda ei suuda… Ma ei kujutanud varem ette, et võin üksikisana sellise suhtumise osaks sattuda. Palun nõu ja soovitusi.»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:
«Vahel on võimalik suhtumist muuta, kui sellest rääkida saab. Kahjuks jääb see kirjast selgusetuks, et kas te olete juba uurinud, mis on tal teie lapse vastu. Seda tasub uurida ja kui naine ei oska midagi vastata, siis ehk on teil endal mõni mõte, et miks see nii on. Siis ka oma arvamust avaldada ja öelda, kuidas teile tundub. Oluline, et räägiksite mina-keeles («Mulle tundub, et…», «Võib-olla ma eksin, aga…»), sest siis ei ole tülid nii kerged tekkima.
Küllap võib naisel olla nii hirmu kui segadust selle ees, et kuidas edasine elu olema hakkab (sellised tunded võivad rasedusega kaasneda küll). Või siis tunneb, et ta peab teie lapsega «konkureerima». Viimasel juhul tasub naisele kinnitada, et ta on vägagi oluline ja hoolite.
Põhjuseid võib olla veel mitmeid. Kui ise ennast avate ja enda tunnetest ja kogemustest räägite, siis ehk avaneb tema ka. Ja ärge unustage tema tundeseisundeid talle tagasi peegeldamast. Näiteks kui näete, et ta on kurb või pahane, siis seda ka väljendada («Ma näen, et see teeb sind kurvaks» jm). See on võimalus, kuidas teisel inimesel rääkimine kergemaks teha.
Kui ka see ei aita, siis pole paha ennem perenõustaja juurde minna, sest kui armastus on olemas, siis on ikka lootust. Tuleb vaid põhjus leida ja aidata naine sellest üle.»