/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/10/03/11464237t1hf3eb.jpg)
«Meie pisike 3-aastane poja soovib järjekindlalt saada Barbie’t või mõnda muud nukku. Mul ei ole selle vastu midagi, sest ise olen kogu lapsepõlve veetnud hoopis autodega, ja oleksin tõenäoliselt väga kurb, kui keegi mingist oma «autod ainult poistele» arvamusest tingituna oleks mulle seda keelanud,» kirjutab ema oma murest Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Siiralt öeldes ei sooviks ma lapsele ära öelda ning põhjenduseks tuua, et ainult tüdrukud teevad nii, sest see ei ole mingi seletus. See on pigem minu arvates mingi ühiskonna stamp. Samas olen praegu selle lapse sooviga sattunud vastuollu tema isaga, kes suhtub sellesse soovi väga ettevaatlikult. Kas keegi oskaks soovitada mingit kirjandust, mis veenaks kas teda või mind, milline oleks õige käitumine? või siis lihtsalt annaks nõu?»
Vastab Gordoni perekooli koolitaja Ly Kasvandik:
«Kuigi on tõsi, et poisid vajavad julgust nõudvaid mänge, on nad peale oma riskivajaduse rahuldamist valmis mängime nukkude ja kõige muuga, mida täiskasvanud nimetavad ühiselt tüdrukute mänguasjadeks.
Soolist kuuluvust mõistavad lapsed enamasti tuginedes vanemate erinevatele nõudmistele. Nii suunatakse näiteks poisid mängima autodega ja tüdrukud nukkudega. Tegelikkuses on vanemad laste soorolli kujundamisel eeskujuks suuremalt jaolt hoopis oma tegudega, mitte sõnadega.»