Dagmar Lamp: perekoolikägude peksukotiks sattudes kaalusin tõsiselt elu lõpetamist

Kunagi ammu-ammu olin ma üsna tuntud blogija. Ma olin üks esimesi Eesti blogijaid, kellest ka ajakirjandus kirjutas - tõsi, loomulikult kergelt skandaalide valguses. Aga kui te olete kursis Perekooliga, siis peaksite teadma - ei ole palju vaja, et sealsete Kägude lõugade vahele jääda.

Ma isegi ei tea, millal esimest korda mind Perekoolis ette võeti, sest mul on kombeks mitte enda nime guugeldada. Küll aga nägin blogiliiklusest sageli, et just sealt need klikid tulid. Lohutasin ennast, et nõnda siin Eestis juba ongi - kui sa julged kuskil avalikult suu lahti teha, saad nurga taga raudselt ka peksa.

Kõige räigemaks andmiseks läks Perekoolis aga siis, kui mu esimene abielu uppi lendas. Olin noor, varastes kahekümnendates. Mul oli depressioon, mis diagnoositi alles aasta pärast seda sündmust. Ma valutasin, ma olin katki, ma olin omadega segaduses, mu elu tundus olevat läbi ja...

...internetil oli pidupäev. Lisaks Perekoolile muidugi andsid hagu ka toona väga populaarsed kõmublogijad, kes tegelikult vist tegutsevad senimaani (ja kuulu kohaselt pole nende kombed väga muutunud). Oh, kui tore on ju anonüümselt hekseldada kellegi eraelu, eriti kui hambus selline magus skandaal - lahkuminek!

Ma ütlen teile ausalt - see oli jube. See oli ühtlasi aeg, kui ma tõsiselt kaalusin enesetappu, sest tundus, et see on ainus viis, kuidas mind rahule jäetaks. Tegelikult suutsin ma isegi endale suunatud rünnakutega hakkama saada, aga kui ette võeti mu perekond, siis ma murdusin. Ma polnud kunagi enne olnud nii suures augus - ja ma olen juba kirjutanud korrast, kui ma esimest korda oma elu lõpetamise mõttega «mängisin». Sel korral oli aga üks suur erinevus: mul paistis olevat ratsionaalselt selleks ka põhjendus. Mulle tundus, et kogu maailm vihkab mind. Ma ei suutnud uskuda, et inimestes on nii palju kurjust ja põlgust, et nad suudavad selliseid sõnu minu kohta kirja panna. Mulle tundus, nagu mulle oleks avaldatud suur saladus: tegelikult on kõik sind alati vihanud!

Selle mõttega oli võimatu hakkama saada.

Ma sulgesin ajutiselt oma blogi. Ma tõmbusin endasse. Ma kolisin Tallinnast tagasi emakoju Tartusse.

See on aeg, kui tagasi vaadates võib öelda - mul oli täielik vaimne kriis. Mental breakdown. See lõppes erakorralise meditsiini osakonnas, mis juhtus olema lõpuks ka õnnistus, sest nõnda sai selgeks mu depressioonidiagnoos ja - ma jõudsin lõpuks ravini.

Aga äkki oleks seda kõike saanud kuidagi lihtsamalt? Kuidagi nii, et ei oleks pidanud saama anonüümsete Kägude peksukotiks? Kuidagi nii, et poleks eluisu ära läinud, kuidagi nii, et sellele tagasi mõtlemine senini mind üle kere värisema ei paneks? 

Näitlejanna Marika Korolev oli tublim kui mina toona ning saavutas Perekoolis teda solvanud anonüümsete kommentaatorite üle kohtus võidu. Jah, ma kaalusin ka kohtusse minekut, kuid me räägime siiski kümne aasta tagusest ajast ja mul ei olnud toona ei rahalisi ega ka emotsionaalseid ressursse, et hakata võitlema. Sest mulle tundus, et võitlema hakates oleksin pidanud mina tõestama, et ma pole elevant. Et ma oleksin pidanud tõestama, et ma pole kõik need inetud asjad, mida minust internetis kirjutatakse... Ja see tundus mulle liig.

«Rõõmsa» ääremärkusena võin aga tõdeda, et miski pole muutunud. Kui sa oled naine, kes internetis sõna võtab, siis peks jätkub. Seda sajab mu meilipostkasti, Facebooki, ilmselt on minu-nimelisi lõimi Perekoolis senini.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin endale paksema naha kasvatanud - kuid ma tunnen, et mul on tugevam seljatagune. Kohe kindlasti pole ma üksi ja kohe kindlasti on mul palju rohkem tööriistu, et nende (kohati igapäevaste) rünnakutega hakkama saada.

Ja pealegi - teadmatus on kah õnnistus. Mina sellele kolefoorumile oma klikke ei kingi ja loodan, et inimesed, kellest mina pean, seda samuti ei tee.

Aga kui sa peaksid avastama, et oled sattunud küberkiusu ohvriks, siis otsi kindlasti abi. Ja mõtle Korolevi peale: sul on võimalik võitjana välja tulla!