Psühholoog Kätlin Konstabel: kas tahame teada, milline meie kallim päriselt on?

Foto: Phovoi R. / PantherMedia / Phovoi R./Scanpix

Väga tihti kurdavad paarisuhtes olevad inimesed, et kaaslane ei ava ennast. Ei räägi oma tunnetest ja mõtetest, teinekord plaanidest, käitub ootamatult. Sellise kallimaga suhtlemine tundub olevat nagu «siil udus» moel umbropsu katsetamine  - kunagi ei ole teada, kuidas ta reageerib ja kas üldse. Eriti kehv tunne tekib siis, kui partner tundubki olevat nagu kivist, miski ei paista talle korda minevat.

Sellistes olukordades, kus kallis inimene mingit meie meelest olulist  infot enda kohta ei anna, oleme segaduses. Lähisuhtes (kus palju on kaalul, me oleme haavatavad ja suhtesse palju investeerinud) enese turvaliselt tundmiseks aga on info vajalik. Tunneme teinekord väga suurt abitust ja ka üksindust. Kummitama võib hakata mõte, et me pole kallimale olulised, ta ei soovi meid enda maailma, salatseb, võib-olla pole suhtega rahul või plaanib mahagi jätta? Teise vaikus võib tunduda märgina suhte kehvast kvaliteedist.

Ehkki esimene reaktsioon taolises olukorras võib olla see, et hakkame kallilt inimeselt rohkem eneseavamist nõudma ja otse või kaude viitama sellele, et jagamine on märk tervest suhtest, tasuks siin – nagu tegelikult alati suhteprobleemide korral – enne hooga tegutsema asumist natuke järele mõelda ja olukorda analüüsida. Ehkki see pole kaugeltki ülimeeldiv, peaksime vaatama ka endale otsa. Päris tihti mõjutab teise vaikimist seegi, kuidas meie ise oleme suhtes olnud ja käitunud. Ühte reeglit võiks meeles pidada: see, kas inimene julgeb ennast suhtes olles avada ja teisele enda kohta olulist infot anda, on seotud turvatundega. Mida ebaturvalisem suhe tundub, seda vähem rääkida tahetakse.

Igatahes võiks häiriva vaikuse korral mõelda järgmistele küsimustele:

Kas kallim on varem ka kinnine olnud või on tegemist uue nähtusega? Kui kogu aeg on tegemist olnud pigem omaette hoidva inimesega, võib see olla ühelt poolt iseloom ja teisalt võib tegemist olla kas kallima lapsepõlvest või varasematest paarisuhetest pärit kogemusega, et pole hea mõte endast rääkida, see ei lõpe hästi. Võib-olla tundus vaikimine meile varem, suhte alguses, hoopis põnev? Pidasime seda salapäraseks, huvitavaks? Kui korraga hakata kallimale nüüd avamise osas peale käima (sest oleme kuskilt lugenud, et suhtes tuleb rääkida või näeme, et tuttavate peres ollakse avatumad), on tulemuseks veel suurem kapseldumine – jõuga suhtes survestades teises turvatunnet ei teki, olgu eesmärgid kuitahes õilsad. Juttu tuleb teha ettevaatlikult ja hoolivalt, vahel on paraku taolisteks vestlusteks vaja ka spetsialisti abi, muidu kisub ikka tüliks.

Kui mitterääkimine on midagi uut, siis võiks mõelda, et millal see tekkis. Kas põhjuseks oli mingi konkreetne sündmus? Vahel toovad suhtlemismuutusi kaasa peret puudutavad üldised pinged – olgu tegemist töökaotuse või keerulise töö leidmisega, haiguse või surmaga, lapse sünniga, elukoha vahetusega, laste kodust välja kolimisega. Vahel võib taustal olla mingi üks arusaamatus, mida üks peaaegu ei mäletagi, teine aga sai sealt kuidagi signaali, et ei, enda avamine ja teise usaldamine on ohtlik. Põhjuseks võib olla seegi, et kaaslane arutab nüüd olulisi asju kellegi teisega. Tegemist ei pruugi olla petmisega, see võib olla ka sõber või sõbranna, kellega on lihtsalt tekkinud hea klapp ja usaldus, mida kodus kuidagi ei tajutud.

Kalli inimese vaikimise taga võib olla ka see põhjus, et oleme küll korduvalt rõhutanud, et palun räägi endast, oma tunnetest ja mõtetest, ole otsekohene… Ent niipea, kui teine on seda proovinud ja räägitav jutt pole päris meie meele järele olnud, on ta meie valulisest reaktsioonist aru saanud, et taolisi otsekohesus-palveid ei tasu uskuda. Veelgi enam, talle võib lausa tunduda, et uuesti eneseavamisele meelitades tahame teda lõksu püüda.

Variant on seegi, et ta on rääkida proovinud, ent me oleme selle peale kohe jutujärje üle võtnud ja enda teema-emotsioonidega nö sisse sõitnud. Me ise mõtleme, et tegemist on kauni suhtedialoogiga, teisele võib aga tunduda, et tema mõttelõnga segati, ju see pole siis tähtis.

Vaikus võib olla ka märgiks, et inimesele on väga tähtis oma privaatsfäär, oma maailm. Tema plaanid, tema tegemised, tunded-mõtted on tema omad ja et nendest rääkimist üldse kaaluda, peab enne kaduma kontrolli ja kriitika alla sattumise hirm. Võib-olla tunneb vaikida sooviv kallim, et paarisuhe meenutab tema päritoluperet, kus emale või isale tuli pidevalt kõigest aru anda?

Võib mõelda aga ka sellele, et millest suhtes on üldse tavaks rääkida. Kui me soovime, et kaaslane oma endast räägiks, kas on kindel, et ise ennast avame? Vahel on ka nii, et ootame teiselt palju, endast rääkimine on aga imelik ja teeb kohmetuks. Kättemaksuks vaikimise eest ise aga päris vait jääda ja eemale tõmbuda on küll üks viis reageerida, aga seda tehes peame olema kindlad, et teame, millega riskime. Jah, kallim võib meie vaikust märgata ja seepeale ise avatumaks muutuda, teisalt aga võivad mõlemad vaikimisega nii ära harjuda, et üksteisest  võõrdutakse veel enam.