Kirjad vanglasse: trellide taga oled küll sina, aga tegelikult peaksin seal olema mina

Foto: Lee Torrens / PantherMedia / Lee Torrens/Scanpix

Iga kirja alustades tunnen survet. Kuidas teha algust? Millest alustada, millest kirjutada? Kas ma peaksin väljendama oma kurbust meie lahusoleku üle või jagama meie igapäevaseid koduseid rõõmuhetki?

Lõppkokkuvõtteks jagan ma igas kirjas vähesel määral meie igapäeva toimetusti. Põhiosa maandub siiski selle jagamisele, mis toimub minu sees.

Sellest võib järeldada, millisel teekonnal ma olen. On soodne aeg kasvada, areneda.

Ma usun, et tegelikkuses ei ole vahet, mida jagada. Oluline on sinul mind ja minul sind toimuvaga kursis hoida. Ma üritan väga julgustada meie lähedasi sulle kirjutama. Nende eest ma kirjutada ning vastutust võtta ei saa. Meil kõigil on omad deemonid ja lohed. Eks lõpuks peame oma lohedega kõik ise silmitsi seisma.

Seega ära kurvasta, kui sugulaste kirjad pikalt tulevad. Meil kõigil on rasked ja valusad tunded sinu eemalolekuga. Sulle kirjutades on tarvis nende tunnetega, selle valuga silmitsi seista. Kuid nagu ma eelmises kirjas juba mainisin, sina ei ole nende tunnete eest vastutav. Me vastutame kõik ise enda tunnete eest. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema. Kui me oma kurbusele otsa vaadata ei taha ning endal seda tunda ei lase, siis on sulle kirja kirjutamine väga komplitseeritud.

Siin aga lebab ka elu üks paradokse. Võttes vastutuse oma tunnete eest, lubades neid endal tunda, vabastame ennast sellest valust, mida kaasas kanname. Kirjutamine on väga hea viis olla ühenduses oma tunnete ja emotsioonidega. Kirjutamine on ka väga hea variant raskeid tundeid ja emotsioone vabastada.

Need on avastused ja lahendused, mida kõik peavad enda jaoks ise tegema. Ma olen üritanud meie peret sellele suunata, kuid see ei ole andnud tulemusi. Niisiis lasub vastutus ainult neil endil ja kõik, mis nad otsustavad, on okei. See on nende teekond ja seda on tarvis austada.

Täna näiteks avastasin, et ma ei ole osanud oma elus olla haavatav. Kõikjal enda elus olen ma suutnud igast situatsioonist väljuda vaid haavununa. Mulle tehakse liiga, kuigi ma olen ju nii ideaalne ja ise eluilmaski teistele liiga ei tee. Kõik minu eksimused on kuidagi leidnud õigustuse. Ma ei ole olnud väga meeldiv inimene. Kõige rohkem iseendale.

On hämmastav, kuidas kõike seda pealt nähes oled sa siiski püsinud minu kõrval. Loodan, et ühel päeval märkan ma endas seda osa, mida sina minus palavalt armastad. Ma kahtlustan, et see on sama, mida mina sinus nii väga armastan, aga endast ei leia. Ka see on ilmselt paradoksaalne nähtus.

Sa oled ideaalne olevus, purjetades läbi elu, silmad kinni, naeratus suul, usaldades kõike. Ka takistusi. Elu usaldamine on midagi, mida ma olen valinud mitte teha. Ma usun, et see valik ei teeni mind enam ning sellest oleks tarvis lahti lasta. Enne selle silla põletamist aga oleks vaja teadmisi uue silla ehitusest. Sina oled minu silmis siin Guru (the one who brings you from darkness to light). Ma olen avatud kuulama sinu nõuaneid ja kogemusi selles vallas.

Kumb meist tegelikult vangis peaks istuma ja oma elu üle järele mõtlema? Sina istud kinni, aga ometigi tunnen mina ennast rohkem vangis kui sina. Seal, kus sina näed võimalusi, näen mina vaid piiranguid. Nüüd, kus sina õpid oma võimalustes nägema piiranguid, leian mina oma piirangutest võimalusi.

On tore lugeda, et pilatese raamatust on sulle abi ning koolis läheb hästi. Hakkasin ise joogas käima ning ei saa aru, kuidas on võimalik, et lihaseid lõdvestades need järgmisel päeval nii valusad on. Ma oleksin nagu ringtreeningut käinud tegemas. Toon järgmiseks neljapäevaks paki ka, panen sinna su soovitud eesti-vene keele õppematerjalid.

Mis puutub abielusõrmuste valimisse, siis hea küll. Võtan kõik pildid sõrmustest kohtumisele kaasa ja teeme üheskoos selle otsuse. Nii väga lootsin, et sa teed selle otsuse minu eest. Kuid nagu eelpool mainitud sai, peab igaüks ise oma elu eest vastutuse võtma. Võtame sõrmuste valimise eest siis üheskoos võrdselt vastutuse.