Neli võimast suhtepurustajat, mis paari lahku ajavad

Foto: Christopher Nuzzaco / PantherMedia / Scanpix

Nii nagu on tähtis teada, mida teevad paarid, kes on õnnelikult ja pikalt koos, on oluline seegi, mida nad oma suhtes väldivad. Tuntakse nelja käitumisviisi, mis viivad suhte kiiresti karile – neid kutsutakse suhtepurustajateks.

1. KRIITIKA

John Gottman, kes on uurinud paare üle 40 aasta, defineerib kriitikat järgmiselt: «Selle asemel, et väljendada, mis sind häirib teise tegevuses (näiteks «sa tõstad mu peale häält»/«jätad sokid põrandale»/«hilinesid täna»), hakkad hoopis kritiseerima partneri olemust («oled tropp»/«oled kibestunud»/«ohver»). Kriitika sisaldab teise isiksuse või iseloomujoone ründamist, selle asemel et kirjeldada spetsiifilist käitumist.»

Näide Mauno ja Katrini suhtlusest.

Katrin: «Kallis, kas sa palun hoiaksin mind kaisus? Ma tunnen ennast väga halvasti.»

(Eluterve inimene vastaks partneri sellise pöördumise peale: «Loomulikult ma hoian sind, kallis!» Dialoog läks aga sootuks teises suunas.)

Mauno (ärritudes): «Aga ma ju hoidsin sind eile! Kunagi ei ole miski su jaoks piisav! Alati on midagi puudu.»

(Mauno ei kuulnud Katrini pöördumist kui palvet, vaid tõlgendas seda süüdistusena.)

Katrin (selgitab rahulikult): «Kas tead seda tunnet, kui sul on väga suur hirm ning sa vajad, et keegi paneks sulle kaks kätt ümber ja lihtsalt hoiaks sind kindlalt enda kaisus? Mina vajaks ka praegu sellist kahe käega kallistust. See aitaks mul ärevust maha võtta ja ennast turvaliselt tunda.»

Mauno (tõstab häält): «Sa pidevalt haletsed ennast, oled ohver! Sa oled alati rahulolematu ja meeletult kriitiline kõige ja kõigi suhtes. Sa näed ainult ennast! Kui sa niimoodi jätkad, oleme küll oma suhtega persekursil.»

Selle viimase noodiga saigi suhe läbi.

Arvestades Mauno sõnu, on Katrin tema arvates järelikult täiesti enesekeskne, pime kõikide teiste tunnete ja vajaduste suhtes, ei oska ega suuda teistega arvestada, tema suust tuleb negatiivset kõikide ja kõige suhtes, ta ei ole võimeline nägema midagi positiivset ja ainult kurdab oma elu üle.

Niisugused sõnad on otsene solvang. Rünnates partneri olemust, oled teda alandanud ning teada andnud, et ta ei vääri kuulumist sinu kõrvale, sest sina oled nii palju parem. Käitumist on võimalik muuta, olemust mitte. Öeldes oma partnerile, kui vastik tema olemus sinu jaoks on, teeb sinust väärkohtleja.

On täiesti eluterve väljendada oma muret või frustratsiooni. Seda tehes räägid sa endast ja kirjeldad kaaslase käitumist, mis sind häirib. Et saada paremini aru mure ja kriitika erinevusest, toon mõned näited.

Mure: «Mind häirib, et sa jäid täna hiljaks. See on viimase kuu jooksul juba mitmes kord. Palun ole oma aja planeerimisega hoolsam.»

Kriitika: «Sa jääd alati hiljaks! Sa mõtled ainult enda peale ega hooli absoluutselt mu tunnetest! Sa oled lihtsalt enesekeskne!»

Mure: «Mul on raske sind praegu kuulata, sest mul on hirm, et sa enam ei taha mind. Kas sa palun ütleksid, et sa ei hülga mind. See aitaks mul sind paremini kuulata.»

Kriitika: «Ma ei jaksa enam kuulata seda jura! Sa ainult vingud ja virised. Ole vait!» Mure: «Kas sa aitaksid mul mõista, mis sul temaga juhtus? Mulle tundus, et sa ei

olnud rahul millegagi ning väljendasid ennast ehk veidi jõuliselt?»

Kriitika: «Mul on nii piinlik su pärast!»

Paljud ütlevad: «Need on lihtsalt sõnad ju!» Aga tõsiasi on see, et sõnad on need, mis meiega jäävad. Sõna võib olla valusam kui rusikalöök ning pikema kestusega kui neli aastaaega. Piisab vaid ühest korrast, kui kallis inimene ütleb midagi haavavat, ja me võime panna oma südame lukku ega pruugi seda enam kunagi avada. Enamik kannatusi siin elus ei tule välisest maailmast, vaid meie empaatia puudusest teise inimese suhtes.

Sõnad ei jää ainult meiega. Nad jäävad samuti riiete, mööbli ja seinte külge. Oled sa astunud majja, kus kõik on väliselt ilus, aga mingil põhjusel tunned end seal ebamugavalt? Või seisad kellegi kõrval, aga ei tunne end hästi? See on sõnade mõju, sõnade energia. See on miski, mis jääb.

2. PÕLGUS

Põlguse eesmärk on otsene kavatsus haavata ja väärkohelda oma partnerit. Sinna alla käib sarkasm, küünilisus, nimedega kutsumine, silmade pööritamine, vaenulik huumor, mõnitamine, solvamine. Selle asemel, et hoida meeles oma partneri positiivseid omadusi ning seda head, mis teie vahel on olnud, keskendud nüüd sellele, et väljendada oma vastumeelsust tema suhtes. Sa otsustad enam mitte näha neid positiivseid asju, mida partner teeb, vaid märkad ainult seda, mida ta valesti teeb.

Näide Juhani ja Mari suhtlusest.

Juhan: «Kas me võiksime palun rääkida, kas ja kuidas suhtega edasi minna? Mul on veel segadus, mida sa tahad meie osas ette võtta.»

Mari (häält tõstes): «Ma ei taha sellest rääkida! Tahan lihtsalt ära minna ja oma raamatut lugeda. Sa mitte kunagi ei arvesta mu vajaduste ja tahtmistega, vaid mõtled ainult enda peale!»

Juhan (selgitab rahulikult): «Kui sa tahad mulle nähvata ja halvasti ütelda, siis on sul see võimalus, aga mina sellega kaasa ei lähe. Mul pole midagi selle vastu, kui raamatut loed. Ja ma sooviks meelde tuletada, et olen iga päev sinult küsinud, kuidas ma saaksin sind aidata ja toetada. Ainult juba sellel nädalal viisin tütre iga hommik kooli ning hommikust sööma, et saaksid kauem magada. Palun näe, et ma tõesti proovin arvestada su vajadustega.»

Mari (jätkates kõrgendatud häälel rääkimist): «Sa ainult räägidki endast! Ja sa kunagi ei vabanda oma käitumise pärast! Ma tõesti ei viitsi sind kuulata. Ainult mögised.»

Veel näiteid põlguse väljendusest:

«Loksuta oma lõugu vähem!»

«Pane oma suu kinni! Täielik tropp!»

«Sa mõõdad ja kontrollid kõike! Ja mina pean, fucking, sellega elama!»

«Sa käitud nagu ärahellitatud printsess!»

Raamatus «Armastuse tähendus» kirjutab Sue Johnson: «Hülgamised on traumaatilised meie jaoks. Kui me küsime abi oma armastatu käest ja tema vastab meile, et «Saa suureks» või «Sa oled suur tüdruk/poiss. Saa ise hakkama», «Rahune maha», «Ära muretse» või ta lihtsalt jäätub ega suuda meid lohutada, siis see on traumaatiline. Sellised puuduliku empaatia ja tundetuse väljendused tekitavad haavu, mida pole võimalik eirata ega kalevi alla lükata. Nagu luumurru puhul, tuleb neidki vigastusi ravida, vastasel juhul tekivad jäävad deformatsioonid. Sellistest sündmustest tekib kiindumustrauma.»

Mida teevad edukad paarid, et mitte laskuda põlgusesse?

Nad pööravad pidevalt tähelepanu sellele, mida partner hästi teeb, ja nad ka väljendavad seda. Nad oskavad olla tänulikud, et kaaslane naeratas, puudutas, kallistas, tegi süüa, küsis: «Kuidas sul päev läks?» Nad ütlevad seda oma partnerile kõva häälega välja. Sest niimoodi, nagu me oma partnerist mõtleme, me temaga ka käitume.

Edukad paarid oskavad õigel ajal konflikte lõpetada. Selle asemel et laskuda põlgusesse ja rünnata teist, ütlevad nad: «Mul on nii valus. Palun ärme kakle. Ma armastan sind ja tahan hoida meie suhet.» Nad oskavad öelda: «Ma tunnen end praegu ebaturvaliselt ja ma räägin endale lugu, et sa ei hooli minust / oled minus pettunud. Kas sa palun annaksid mulle tagasisidet, kas mu lugu on õige?» Nad oskavad teineteist kuulata ka siis, kui see, mida nad kuulevad, teeb haiget. Nad eeldavad teineteisest head, mitte ei kuku eriarvamusel olles süüdistama teist manipuleerimises ja muudes pattudes.

Partnerid, kes ei ole valmis rääkima oma valust ja näitama oma haavatavust teisele, ei saa kogeda paarisuhtes intiimsust ja lähedust. Kui me ei tolereeri oma nõrkusi ega ole valmis neid teisega jagama, võtavad koha sisse julmus, süüdistamine ja viha, mille tagajärjel kaob suhtest turvalisus.

3. KAITSES OLEK

Kaitseolekus asume ohvri positsioonile ning loobume võtmast vastutust suhte eest. Gottman ütleb, et «ohver» ei näe mingit probleemi olla kaitses, sest ta kannab endas mõtteviisi: «Jäta mind rahule! Mis sa võtad mu kallal! Ma ei teinud midagi valesti. See pole minu süü!»

See aga ei aita olukorra lahendusele sugugi kaasa, vaid teeb asja hullemaks. Isegi kui me arvame, et meil on täielikult õigus, on selline suhtumine suhte koha pealt katastroof, sest kaitses olles ei võta me vastutust suhte eest ega proovi seda pöörata tagasi õiges suunas.

Suhtes ei saa olla ühte võitjat ja ühte kaotajat. Me kas võidame koos või kaotame koos. Kui üks osapool ei tunne ennast turvaliselt, mõjutab see kohe ka suhteruumi nende kahe inimese vahel. Kui ma teen sulle selgeks, et sul ei olnud õigus, aga mul oli, siis me mõlemad kaotame, kuna sellega ma loon suhtesse ebaturvalisust – mina hea, kuna mul õigus, sina halb, kuna sa eksisid. Kui ma kuulan sind ära, isegi kui ma ei nõustu ja proovin mõista sinu vaatenurka (mõistmine ei tähenda, et ma nõustun või et mulle meeldib see, mida räägid, aga ma saan aru, kuidas sa võid asja niimoodi näha), siis me mõlemad võidame, sest suurendame turvalisust ning kontakti teineteisega. Ma näitan sellega, et mulle läheb korda, kuidas sina mõtled või asjadest aru saad. Mulle läheb korda, kui sa oled haiget saanud või oled endast väljas. Ja mulle läheb korda, mida sa vajad. Minu arvamus on oluline ja sinu arvamus on oluline, isegi kui need on erinevad. On eluterve näha asju erinevalt. Kui sa tunned ennast süütu ohvrina ja et su partner on kuri, tahab-sind-lihtsalt-käima-tõmmata tegelane, on tark teha paus ning vaadata sügavalt endasse.

On inimesi, kes isegi ei teadvusta endale, kui kaitses nad on, kui nende partner proovib nendega suhelda ja otsib kontakti. Ka kõige neutraalsemale murele või palvele reageerivad nad kaitsvalt (vt Mauno ja Katrini ning Juhani ning Mari suhtlust). Gottmani sõnul on kaitses olek püüe end kaitsta ja maha raputada tajutavat rünnakut. See aga takistab igasugust suhtlust ja informatsioonivahetust. Selle asemel, et mõista teineteise vaatenurki, kulutad sa vestlusi enda kaitsmiseks. Nii aga eskaleerub konflikt üha rohkem ja lahendust ei tule. Esimene samm, et välja murda kaitseolekust, on mitte näha oma partneri sõnu kui rünnakut, vaid kui informatsiooni, mida väljendatakse tugevalt.

Kaitses oleku vormid:

Vastutuse mittevõtmine. Ükskõik mis murega partner su poole ka ei pöördu, sina pole süüdi. Näiteks kui su partner pöördub frustratsiooniga, et sa ei pidanud oma lubadusest kinni, vastad talle, et su elu ongi kaootiline, asjaolud muutuvadki su elus kiiresti ja ta peab sellega lihtsalt leppima.

Su partner pöördub frustratsiooniga, et lubasid oma endise elukaaslase asjad kodunt ära toimetada juba mitu kuud tagasi, aga sa pole seda siiani teinud. Sa vastad: «Aga sa tead, mis seisus ta on. Ma ei taha teda survestada. See ei ole minu süü, et tal asjad praegu elus niimoodi on.»

Vabanduse otsimine. Püüad leida välispidist tegurit, mis pani sind nii käituma. Su partner väljendab pahameelt, kuna lubasid tema jaoks aega leida, aga ei pidanud kokkuleppest kinni. Sina vastad: «Aga mul on tööasjad, mis vajavad praegu lõpetamist!»

Su partner väljendab sulle oma haavumist, kuna ütlesid talle halvasti. Sina aga vastad: «Ma ütlesin sellepärast niimoodi, et mulle tundus, et sa ründad mind!»

Jah, aga... Algul justkui nõustud, aga siis ütled, et ei nõustu.

Taavi: «Sa lubasid, et tuled kella seitsmeks koju. Ma tegin meile süüa ja nüüd on toit jahtunud, kuna jäid jälle hiljaks.»

Triin: «Jah, aga ma pidin käima Elleni juurest läbi ning siis ma jäin veel ummikusse.»

(selle asemel, et mõtiskleda, kas sa ei saaks oma asju niimoodi planeerida ning arvestada liiklusummikute ja muude teguritega, et sa ei jää hiljaks.)

Vaheldumisi kaeblemine. Vastad partneri murele kohe oma kaebusega, ignoreerides täiesti seda, mida tema ütles.

Siiri: «Kas sa tuleksid palun ja aitaksid mind hetkeks lapsega? Ma olen hädas. Olen temaga viimased tund aega mänginud ja ta on väga halvas tujus ning ma kardan, et varsti plahvatan ja ütlen talle midagi, mida ma ei tahaks öelda.»

Kristo (olles saanud just tund aega magada): «Täitsa lõpp, sa mõtled ainult endale! Sa oled suur tüdruk, Siiri, saa ise hakkama! Ma pole korralikult magada saanud – pidin muudkui kuulama, kuidas laps jauras. Oleksid võinud vabalt tal lasta telekat vaadata, oleksin siis vähemalt magada saanud.»

Enda kordamine. Sa kordad ennast üha uuesti ja uuesti lootuses, et kui esitad piisavalt kaua oma argumente, mõistab su partner lõpuks, et sul on õigus. Selle asemel et kaaslast kuulata ja proovida teda mõista, raiud oma õigust ning arvad, et teise poole kuulamine ja tema vaatenurga mõistmine on ajaraisk.

Kuna enamik on spetsialiseerunud sellele tehnikale, on näited liigsed.

Kehakeel. Võltsnaeratus, käte ristamine rinnakul, silmade pööritamine, keha liigutamine ühelt poolelt teisele

4. KIVISTUMINE

On inimesi, kes, kuuldes midagi, mis neile ei meeldi, kivistuvad. Nad muutuvad emotsionaalselt külmaks, lausa jäiseks, eemalduvad ja kaotavad empaatia. Tavaliselt kuulaja reageerib rääkijale, öeldes «Mhmh», «Hmmm» või noogutades pead – andes märku, et kuulab ja on oma partneri jaoks kohal. Kivistuja aga asendab need sõnumid jäise vaikuse ning olekuga.

Emotsionaalselt eemaldumine on paarisuhtes võimas tegur. See  mõjub teisele nagu noahoop südamesse. On väga ebameeldiv rääkida kellegagi, kes on jäine ja justkui kaotanud hoolimise. Osa kivistujaid ka lahkub füüsiliselt olukorrast. Selle asemel et jääda partneriga ja kuulata teda, nad lahkuvad sündmuskohalt ning hülgavad ta. Kui suhtes on regulaarne kivistuja (85 protsendil juhtudel mees), on raske suhet tervendada. Sue Johnson ütleb: «Kindlaim viis inimest hävitada on keelata talle armastav inimlik kontakt. Ammuste uuringute tulemused näitasid, et 31–75 protsenti lastekodudesse pandud imikutest heidavad hinge enne kolmeaastaseks saamist. Me teame, et üksikvangistuses viibivatel vangidel arenevad välja komplekssed sümptomid, nende hulgas paranoia, depressioon, ränk ärevus, hallutsinatsioonid ja mälukaotus.»

Kogeda suhtes hüljatust ja jääda ilma armastavast inimlikust kontaktist mõjub meie närvisüsteemile kohutavalt, ükskõik mis vanuses me ka ei ole. See on traumeeriv ning uuringud on näidanud, et see suurendab depressiooni ja ärevuse teket. Vajadus olla kontaktis oma partneriga on kaasasündinud. Me vajame ellujäämiseks sidet teistega.

Meil oleks vaja hakata juurutama ühiskonnas rohkem mõtteviisi, et emotsionaalne väärkohtlemine on kuritegu. Teise alandamist, solvamist, nimedega kutsumist, karjumist, ähvardamist ei tohi sallida ega saa nimetada armastuseks. Üksteise kuulamine ning austavaks ja viisakaks jäämine ka siis, kui me ei nõustu oma kaaslasega, peaks saama normiks. Armastus on tegu, mis ütleb: ma hoolin. Me ei saa müüa armastuse pähe sõnu «tropp, ära mölise», «sa oled kubjas» või kaaslase ignoreerimist. Teise inimese väärkohtlemisele pole kunagi õigustust ja sellel ei ole mingit pistmist armastusega.

Artikkel ilmus esimest korda ajakirjas Eesti Naine, september 2018

Kadri Sakala, terapeut

www.kadrisakala.ee