Lastega Hispaaniasse aastaks elama kolinud Cathlini esimene kuu: üksindus ja paanika

Poisid oma koolivormis. Foto: Cathlin Tohver

Kolm nädalat uues riigis, uues kodus, uute inimeste keskel ja uues koolis on mulle kaasa toonud üllatavalt palju üksindust ja kurbust. Ei tundu loogiline? Põnevad kohad, uued olukorrad, ideaalne kliima... tegelikult on see kurnav, sest mitte midagi ei tea ja millestki aru ka ei saa.

Uskumatu, kui palju mõjutab meie elu kultuuriline taust ja enesestmõistetavus. Näiteks kus on normaalne toidupood, kuidas leida hea juuksur, kust saab õpikutele kilesid, mida teha, kui GPS jamab, kuidas osta puuvilju, kui hispaania keelt ei oska ja midagi katsuda ei tohi jne. Mis aga kõige hullem, päris alguses ei olnud mul kellegagi rääkida. Oma lapsed muidugi on, aga jutud lastega on siiski midagi muud. Helistasin Eestisse oma lähedastele, aga neil oli raske aru saada, milles mu probleem seisneb.

Seega, esimese nädala lõpuks oli selge, et mul tuleb leida inimesed, kellega suhelda, ja kiiresti ära õppida hispaania keel.

Uute tuttavate leidmine on päris raske. Olen küll enda meelest julge suhtleja, aga ikkagi on ebamugav täiesti võõra inimesega ei tea millest rääkima hakata. Aga üksindusmasendus tundus veel jubedam. Niisiis, koolis lastevanemate koosolekul istusin suvalise ema kõrvale ja tutvustasin ennast. Meil oli kohe ühine jututeema, sest lapsed on ju ühes klassis. Lisasin end Facebookis igasugustesse gruppidesse: «Emad ja isad Costa del Solis», «Naised Marbellas» jne. Üsna varsti kutsuti mind esimesele kohvihommikule. Oh, kuidas ma ei tahtnud minna, see on nii jube ebamugav! Aga läksin ja tutvusin mitme toreda naisega. Lisaks sain kasulikke soovitusi kohaliku eluolu kohta.