Justin Petrone: ka katoliiklaspoiss ei pääse ebapüha enda ees

Paavst Franciscus Püha Peetruse väljakul Vatikanis. Foto: TIZIANA FABI/AFP

Ma pean järgnevate ridade kirjutamisel hoolas olema, sest Jumal jälgib mind. Ta näeb kõike ja võtab kõike arvesse. Ma olen selles jäägitult veendunud, ükstaspuha, kuidas mind ka ei üritataks veenda, et see pole loogiline.

Ma sündisin katoliiklikus peres ja seepärast ei tähenda loogika mulle suurt midagi. Tähendab hoopis see, et kui lõpuks kõik rehnungid kokku lüüakse, siis oleks minu summa kokkuvõttes hea, mitte halb.

Just see mure lasub raskelt mu hingel.

«Millega ma küll selle olen ära teeninud!» on õige levinud katoliiklaste hüüatus. Minu ema ütleb nii. Mina ei ütle, aga mõtlen. Kui ma trepil komistan, on see tasu. Ükski negatiivne juhtum, ükski äpardus ei ole lihtsalt saatuse vimka, halb õnn ega juhus. See on jumalik kättemaks mõne patuteo või üleastumise eest. Hea ja halva tasakaal vaevab lakkamatult katoliiklase hinge. See ei lase meil öösel uinuda.