Dagmar Lamp: mina, paanikas geenidoonor

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees

«Kuule, kas see, et mul siit valutab, tähendab, et mul on praegu infarkt? Aga kui valutab siit?» Lebasin diivanil ja hingeldasin, tundes, kuidas kohe-kohe jääb mu süda seisma. Olin hommikul nimelt teada saanud, et geneetiliselt on mul suur risk saada südameisheemiatõbe ja infarkti.

Loomulikult ei kogenud ma sel hetkel südamehaigust ja andsin endale aru, et tegemist on «lihtlabase» paanikahooga. Ja ometi, kuigi ma peas ju teadsin, et ei saa olla nii, et mul Geenivaramust tagasiside teada saamise päeval lihtsalt nüüd infarkt juhtubki, tundus see kõik väga reaalne. Inimesed, kes on kursis sellega, kuidas paanikahäire võib manifesteeruda füüsiliste valudena, teavad ilmselt, mis tunne see on. Pole väga meeldiv.

Geenidoonoriks hakkasin ma juba nn esimese laine ajal kümmekond aastat tagasi. Siis põlesin ma uudishimust ja tahtsin väga teada saada, mida geenid mulle jutustavad. Nüüd lõpuks oligi see aeg käes – sõitsin vähese une pealt ja söömata Tartusse, et anda uued proovid ja kuulda, mida praeguseks teada on saadud. Ega see magamatus ja söömatus (proovide andmiseks on seda tarvis – mitte küll magamatust, aga süüa ei tohi) aidanud kaasa ka vererõhule. Seda pidi mul mõõtma suisa kolm korda, sest meil mõlemal oli raske uskuda, et numbrid on nii kõrged! Ülemine vererõhk näitas kõigil kolmel mõõtmisel 145-152.

«Infarkt!» teadustasin ma muidugi sel päeval mitu korda. Vererõhk ju tõestab!

Kolmandaks päevaks saabus ükskõiksus: nojah, kui juba geenides, siis geenides! Tulgu siis see infarkt!

Geeniinfo tagasisidelehte näppides tunnistasin, et tunnen end nagu kohtupingis. Minusugusel ärevusele kalduval inimesel pole eriti kerge maha rahuneda ning vaadata asju nii, nagu need tegelikult on – et info, mida mu geenidest välja loeb, pole mingi surmaotsus. Kuid nii see just kõlas: isheemiatõbi! Infarktioht! Teise tüübi diabeet käega katsuda!

Positiivset oli muidugi palju – sain teada, et antidepressandid, mida olen varem elus võtnud, lagunevad minu kehas kiiremini kui tavaks. See on tulevikuks oluline informatsioon, nüüd tean, et tasub neid toimeaineid vältida (ning selgitab ka, miks üks teatud ravim tekitas tunde, et ma olen maniakaalne hullumeelne). Ja kui nüüd asja mittehüpohondriku mõtlemisega võtta, siis tegelikult oli kogu tagasiside positiivne – see, et mul on suurenenud risk üheks või teiseks haiguseks, ei ole nii määrav. Mis on tegelikult määrav? Mu elustiil. Ja siin saan ma kohe hakata midagi muutma.

Sellest hoolimata langes mu tuju pärast geenitesti tulemusi teada saamist allapoole Kroonlinna nulli. Kõigepealt oli seesamune paanika: ma tundsin terve päev, kuidas kõrvus kohiseb ja kuidas süda kohe seisma jääb. Teiseks päevaks oli paanikahoog möödunud, kuid maad võttis lootusetus – ma pole omast arust viimased viis aastat muud teinud, kui püüdnud kaalust alla saada. Asi pole ju selles, et ma ei teaks või ajaksin kahe käega torti näost sisse – aga ikka on kohutavalt raske. Kolmandaks päevaks saabus ükskõiksus: nojah, kui juba geenides, siis geenides! Tulgu siis see infarkt!

Lõpuks rahunesin maha ja mõistus tuli pähe. Jah, vererõhk on kõrge. Äkki siis pöörduks perearsti poole, ei töötaks enam öösiti ja teeks mõned sammud tervislikuma elustiili poole? Mõni päev hiljem olingi taas juba jooksurajal. Selgeks sai mõne aja pärast seegi, kui palju mul on siiski vedanud, et raskeid pärilikke haigusi mu geenides ei ole. Ning jah, varajast menopausi muuta ei saa, aga seda saan ma ju küll teha – ära otsustada, kas ma tahan veel lapsi. Ja oma elu vastavalt elada.

Seega, kui sa oled nagu mina, kes kardab, et geenidoonoriks hakates saabub sulle koos «diagnoosiga» ka kohe raske haigus, millest teadmata oleks märksa mõnusam edasi elada, siis tegelikult ei tasu seda karta. Info, mida Geenivaramu sulle annab, on selline, millega on sul ka praktiliselt midagi pihta hakata. Näiteks uurisin ma, miks ei näita «kaardid», kas mul tuleb psoriaas või ei, kuna seda minu perekonnas esineb. Vastus oli lihtne: kõike pole mõtet uurida, eriti seda, mille osas inimene midagi ära teha ei saa. Ja psoriaas on just üks nendest haigustest, mis on küll tüütu, kuid erinevalt Eesti inimesi massiliselt ohustavatest südamehaigustest hauda siiski ei vii.

Geenivaramu loodab aasta lõpuks saada kokku 100 000 uut doonorit. Üle poole on sellest eesmärgist juba täidetud, kuid natuke on veel minna ja jäänud on veel vaid kolm kuud. Julgustan kõiki asja geenidoonor.ee lehelt uurima. Ning isegi, kui sa oled nagu mina, kes koledate haiguste nimesid kuuldes pea võib kaotada, siis ma luban, et tegelikult on hirmul suured silmad ning teadmatuse taha peitu pugeda ei tasu. Su keha on sinu vastutada, see on sinu oma ja sinu parim sõber. Tee endale ja oma kehale see teene!