Taimetark soovitab. Kasulik kadakas ravib 99 haigust, aga võib tüli majja tuua

Foto: j sierpniowka / PantherMedia / j sierpniowka/Scanpix

Harilik kadakas (Juniperus) on üks enam legendidega seotud taimemaailma esindajaid, kes kasvab meil peamiselt mereäärsetel aladel. Paljud rahvad on kadakat pidanud pühaks, kuna tema marjadel (botaanikud ütlevad käbid) on rist küljes.

See viitab kristlikule pärimusele, nagu näiteks legend neitsi Maarjast, kes Jeesuslapsega koos põgenedes leidis varju kadakapõõsa alt, misjärel Jumal kuulutas kadaka pühaks.

Rahvusvahelise levikuga on ka legend, et ennevanasti olnud kadakas suur puu, aga kuna Jeesuse hukkamise rist tehtud kadakast, jätnud Looja karistuseks selle eest kadaka tagasihoidlikuks põõsaks. Kadakas olla pärimuse järgi ka kõige vanem teiste puude seas. Usutakse, et pikne ei puutu ja torm ei kõiguta kadakat, kuna ta on ristimärgiga kaitstud. Kadakas ei külmu kunagi, tema järgi saab ennustada ilma, tema puit on ülimalt vastupidav, sest kadakas kasvab aeglaselt.

Kadakamarjad kui arstirohi

Kadakamarjade tervendavast toimest rääkiv pärimus ulatub kaugesse minevikku. Kõik, mis on taimeriigis püha, on enamasti ka kasulik. Tõepoolest – kadakamarjad on üks tugev ja viirusi tõrjuv vahend, mida tasub koguda just nüüd, sügisel, ja pruukida mitmel moel. Kogumiseks ja kuivatamiseks sobivad tumedaks tõmbunud, küpsed marjad ehk käbid. Maitseainena kasutamisel tuleks tugevama maitse saamiseks marjad uhmris peenestada.

Rahvapärimus ütleb, et kadakamarjade sees on üheksa arsti, sest ta ravib üheksa haigust, mõnel pool isegi 99 haigust.

Kadakamarjateed või -tõmmist pruugiti diureetikumina (ajab kehast liigse vee välja), sapikivide lahustamiseks, neeru- ja põiehaiguste korral, seedimise kergendamiseks ja gaasivalude vastu, kõhukinnisuse korral, hingamisteede haiguste ja higistamapaneva vahendina külmetuse korral, kui hääl on ära, ja kui laps teeb öösel voodisse.

Marju näriti suus halva hingeõhu vastu. Arvatakse, et üks kadakamari päevas aitab ära hoida viirushaigused. Välispidiselt on marjade tõmmist või kadakaõli pruugitud nahahaiguste raviks, tursete puhul on tehtud kompressi. Reuma-, luu- ja seljavalude (üldse väsimuse) puhul on kadakaokstest ja –juurtest tehtud vann üks ütlemata mõnus asi.

Kadakasuitsu on kasutatud vist küll igal pool, kus kadakas kasvab. Vanas Egiptuses kuulus kadakas nende 16 komponendi hulka, millest koosnes hinnaline suitsutusvahend kyphi. Usuti, et põletamisel tekkiv suits on kõikide haiguste, kurja silma, nõiduse, kurja vaimu, kodukäija ning vanakuradi enda vastane tõrjevahend.

Teadusmeditsiin tunnistab kadakamarja ravitoimet ja rahvatarkust, kuid hoiatab, et kestval kasutamisel (kauem kui nädal) ärritab neerukudet. Täiesti vastunäidustatud on kadakamarjad seedekulgla haavandite, soolepõletike ning neeruhaiguste puhul, samuti raseduse ajal.

Kadakamarjade kasutamisest köögis

Kadakamarjad sisaldavad rohkesti eeterlikke õlisid, glükosiide, park- ja mõruaineid, mis teeb neist hea maitseaine. Soomlased lisavad kapsa hapendamisel 2-3 kadakamarja.

Õlle valmistamisel ja liha suitsutamisel on kadakamarjad omal kohal.

Põhjamaade ja Vene köök on kasutanud neid ammustest aegadest vürtsi aseainena lihatoitude maitsestamisel. Kadakamarju kasutatakse palju Skandinaavia, Saksa ja Prantsuse köögis. Vaigust ja eeterlikest õlidest tingitud tugev aroom sobib hästi näiteks merelindude, teatud kalade ja koduloomade, eeskätt veise- ja lambaliha maitsestamiseks ja pehmendamiseks.

Kadakamarja lisand kas kõrvaldab jänese- või hirveliha ebameeldiva lõhna või hoopis kinnistab karu- või metslinnuliha omapärase aroomi toidus. On kasutatud lisandina ka pohlade säilitamisel, nendega on maitsestatud erisuguseid köögiviljaroogasid ning tugevdatud puuviljakastmete maitsenüansse. Lõhnavaid kadakamarju on edukalt lisatud ka pasteetidele ja marinaadidele, pirukatele ja muudele küpsetistele.

Kuulus džinn

Kõige kuulsam kadakamarjadega maitsestatud alkohoolne jook on džinn ehk kadakamarjaviin. Ajalooürikud pakuvad džinni esmavalmistaja au Hollandi Leideni ülikooli meditsiiniprofessorile F. Sylviusele. Et valmistada organismist vett väljutavat preparaati, kuumutas professor kadakamarjade droogi alkoholilahuses. Ravimiks mõeldud omapärase lõhna, värvi ja maitsega vedelik muutus hiljem vägagi populaarseks ka napsina.

Džinni tõeline võidukäik algas aga 18. sajandil Inglismaal, kus selle rohke tarbimine põhjustas lausa sotsiaalseid probleeme. Joogi tootmisele ja tarbimisele kehtestati piirangud. Džinni algne nimetus pärineb prantsuskeelsest sõnast genièvre, mis tähendab tõlkes kadakane. Alles hiljem hakati inglise keeles kasutama lühemat ja tänapäevasemat vormi – gin. 

Tõeline džinn sisaldab teisigi taimseid koostisosi, ent tähtsaim on loomulikult kadakamari. Selle kõrval on eri džinnide retseptis veel koriander, kalmus, lagrits, kaneel, mandel, köömen, heinputkejuured, apelsini- ja sidrunikoored jne. Džinni valmistatakse eri meetodeil. Lihtsam viis on maitsestada aluspiiritus erisuguste taimsete ekstraktide ja õlidega. Kvaliteetsem toode saadakse taimseid koostisosi alkoholilahuses leotades ning seejärel segu kuumutades ning destilleerides. Džinnide maitse- ja lõhnaerinevused tulenevad peamiselt eri retseptidest, samuti piirituse kvaliteedist ning valitud valmistusmeetodist, kirjutab Urmas Kokassaar ajakirjas Eesti Loodus (01/2003).

Kadakat tuleb austada

Kadakapuitu on peetud hinnaliseks. Sellest valmistatud nõudes säilis toit paremini ja kadakapuust kepp ja ka aiateibad pidasid kauem vastu. Mõnel pool kasutati püha kadakat hauaristide valmistamiseks. Kadakal olla seos hauataguse eluga.

Rahvatarkus räägib, et kadakast niisama oksi võtta ega katki murda ei tohi. Vaasi toodud või kingitud oks toovat tüli majja. Kadakasse tuleks suhtuda austusega, sest legendidel on sageli tõepõhi all.