Sille-Kadri Simer: juhtidel on raske aru saada, et nad ei ole oma töötajatest kuidagi paremad

Sille-Kadri Simer Foto: Erakodu

Soovin edu kõigile juhtivatel kohtadel töötavatele inimestele, sest inimeste juhtimine ei ole lihtne ülesanne. Viimasel ajal olen mõelnud palju juhtimistemaatikal, näiteks kumb on olulisem ettevõttes, kas hea juht või hea meeskond? Kas on antud küsimus täiesti mõttetu, sest üks ei saa ilma teiseta ja vice versa? Võib-olla peaks küsima selle asemel hoopis, kas olla juht või liider? Mis on nende vahe?

Minu professionaalne teekond töötajast juhatajaks on olnud mitmekülgne ja õpetlik. Alustasin tööturul üsna noorena ja olen erinevate inimeste alluvuses kokkupuutunud kõikvõimalike juhtimisstiilidega. Esimesed töökogemused sain põhikooli ajal, kui käisin kooli kõrvalt koristamas ja küpsiseid pakkimas ühes pagariäris. Väga nunnu, ma tean! Peamiselt olen tegutsenud toitlustusvaldkonnas, kuid proovinud ajutisi tööotsi ka näiteks ehitusobjektidel ja tootmises. Miks mitte? Tööturu ampluaa on lai ning huvitav vaheldus on proovida midagi, mis on mugavustsioonist väljas.

Töötajana olin enamiku ajast alati see «kiire töömesilane», kes teeb rohkem kui temalt oodatakse. Ma kuulasin sõna, jälgisin reegleid, tegin ettepanekuid ja vajadusel tulin oma bossidele vastu. Kas raske töö ja vaev kannab vilja? Absoluutselt! Sain esimese vastutava töökoha 24-aastaselt, mis tuli täiesti ootamatult. Mul olid väga head tehnilised oskused, mida märgati ja otsustati premeerida uue ametikoha kujul. Ma olin väga õnnelik ja kindel, et minus on olemas kõik vajalik, et olla hea juht. Tegelikkus oli see, et ma ei olnud piisavalt küps vastutama inimeste eest. Esimene aasta oli tõeline väljakutse. Märksõnadeks olid pidev stress, väsimus, ülemõtlemine, ebakindlus ja eneseotsimine. Hakkasin kahtlema, kas sobin juhiks või peaksin otsima uue väljakutse.

Ära eelda!

Kuna ma ise olin alati üritanud tööl olla eeskujulik ja pigem alalhoidlik oma ülemuste suhtes, siis ma eeldasin seda ka teistelt töölistelt. Mulle sai väga kiiresti selgeks, et mitte kunagi ei tohi midagi eeldada. Mäletan esimesi sõnelusi õiguste/kohustuste teemal, vaidlemisi ja haiguslehti. Kohutav! Võtsin kõike seda väga hinge ja tundus, et töö käib üle jõu. Üritasin saada pädevaks juhiks otsides vastuseid raamatutest: alates juhtimisest kuni emotsionaalse inteligentsuseni välja. Käisin erinevatel koolitustel, seminaridel ja küsisin enda ülemuselt nõu. Nendest sain teatud juhtnöörid, aga ei leidnud probleemi tuumikut, miks ma ei saa oma kohustustega hakkama. Tundsin, et ma ei ole piisav ja lootus hakkas hääbuma.

Aastaga õppisin palju enda kohta ja otsustasin töömuredele läheneda teise nurga alt, sest raskustest hoolimata meeldis mulle uus positsioon. Suureks eeskujuks oli tol ajal minu otsene ülemus, kes suhtus oma töösse mängulise kerglusega. Töötajad austasid, mitte ei kartnud oma pealikut ning tema olekust oli näha, et ta nautis oma tööd.

Kindlasti olete märganud liikluskasvatusekampaaniat «sina oled ettenäitaja, et tema oleks ettevaataja». Mulle meeldib selle sõnum, et peaksime jälgima oma käitumist, sest oleme kellelegi oma elus eeskujuks ja minu endine juhataja oli mulle tõeline eeskuju. Ta oli optimistlik, töökas, õiglane ja hea huumorimeelega. See inspireeris ja motiveeris mind olema liider, mitte juht ning mu tööalased suhted paranesid valguskiirusel.

Mis vahe on juhil ja liidril?

Kõige suurem erinevus on suhtumises enda töösse ja töötajatesse. Juht keskendub peamiselt ainult tulemustele, efektiivsusele ja muudele ettevõtte parameetritele, nähes töötajaid kui pelgalt ressursse. Liider hoolib oma meeskonnast ning tunneb inimesi, kes teda ümbritsevad, kuid ei jäta ka äri unarusse. Oma karjääri jooksul olen kohanud juhte, kes arvavad, et nende töö on ainult telefonile ja meilidele vastamine, kuid olen töötanud koos ka liidriga, kes oli igal sammul toeks ning mäletas isegi mu lemmiklooma nime.

Liider mõistab, et tema tööks on inimeste motiveerimine ja suunamine. Näiteks minu endine juhataja vastas alati sõnumitele ja kõnedele (ka töövälisel ajal), et mind aidata ja teadis, et Notsu on kõige olulisem loom maailmas. Kõik see motiveeris mind pingutama tema eesmärkide nimel.

Vahel on juhtidel raske aru saada, et nad ei ole kuidagi tähtsamad ega paremad töötajatest.

Mis muutus minu käitumises? Esmalt hakkasin ma kuulama, mida töötajad rääkisid: kuidas nad ennast näevad, mis on nende mured, milline on nende elu, mis neid motiveerib/demotiveerib jne. Hakkasin hommikuti kohvi tegema kõigile ja õppisin ära, kuidas keegi enda kohvi joob (kui üldse joob) ja see andis mulle võimaluse sõbruneda inimestega. Märkisin üles kõigi sünnipäevad kalendrisse, hakkasin koosolekuid tegema ja suunasin oma energia töötajate tundma õppimiseks.

Hetkel on mul uus töökoht ja väljakutse: nüüdseks on minust saanud juhataja. Esmalt olen pannud enda prioriteediks luua võimalikult hea töökeskkond kõigile. Soovin, et minu töökaaslased tunneksid ennast vabalt, neil on paindlik graafik ja head töötingimused. Mulle ei meeldi kasutada sõna «alluv», sest sellel on negatiivne alatoon: kellegi all olema, alluma, kuuletuma.

Ma olen «boss» või «ülemus» ainult siis, kui on probleem ja seni palun tööl nimetada ennast «töökaaslaseks». Vahel on juhtidel raske aru saada, et nad ei ole kuidagi  töötajatest tähtsamad ega paremad. Iga inimene meeskonnas on samaväärselt oluline ja vajalik, kuid kahjuks on mitmeid juhte, kellel on tõsine Jumala-kompleks ehk vankumatu seisukoht enda ainuõigsuses, võimetes ja privilleegides. Liider on keegi, kes töötab oma meeskonna kõrval ning mõistab töötajaid kõigil tasanditel.

Kokkuvõtvalt on liider hea eeskuju, ettenäitaja ja teejuht. Usun, et juhtival kohal olev inimene ei peaks võtma oma tööd surmtõsiselt, vaid nautima oma positsiooni. «Bossid» ja «bossitarid», rääkige oma meeskonnaga, tehke nalja, organiseerige midagi ühiselt - see kõik tasub pikemas perspektiivis ära! Ausalt! Isiklikult üritan oma igapäeva töös olla pigem liider kui juht, soovitan ka teistel seda proovida.