Naise mure: mees tõi suvepäevadelt koju suguhaiguse (1)

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

«Umbes kuu aega tagasi oli mehel tööalane suveüritus, kus ta on ennegi osalenud, ja peale seda oli meil meeldiv seksuaalvahekord. Mingi 3-5 päeva pärast ilmnesid aga nii minul kui mehel herpese tundemärgid ja sellega kaasnev palavik,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Oleme mehega juba rohkem kui 10 aastat koos elanud ja sellest abielu on 7 aastat. Senine seksuaalelu on olnud meie arust rahuldav. On olnud kõrghetki ja mõõnasid, kuid nagu mainisin, oleme rahul. Meil on peres 2 last ja nii mees kui mina tegeleme nendega pidevalt. Töötame mõlemad ja sissetulek on hea.

Pärast suguhaiguse avastamist käisin kohe arstil ja esialgne vastus kinnitas seda. Minul ei ole olnud meie kooselu perioodil teisi vahekordi ja seega arvan ennast selle haiguse põhjustajaks. Praegu tegeleme mõlemad raviga ja seda teemat oleme põgusalt käsitlenud. 

Küsimused aga, mis mind segavad ja ootavad ees lahendust, on veel lahendamata. Ma ei oska kuskilt alustada ja ega ma ei tea ka, kuidas neid püstitada. Esialgu soovin ravida ennast niivõrd-kuivõrd terveks ja siis. Kuid mida küsida ja kuidas peaksin ma toimima?»

Vastab psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Saan aru, et praegune olukord on üsna pinget ja segadust tekitav. Seda näitab ka kiri, sest kirjutate «Minul ei ole olnud meie kooselu perioodil teisi vahekordi ja seega arvan ennast selle haiguse põhjustajaks». Kumb lausepool on õige, sest kokku pole selles lauses loogikat. Kas lause teine pool peaks olema «.... seega ei arva ennast selle haiguse põhjustajaks»? Lähtudes viimasest pole kindlasti õige jätta olukord lahendamata ja suruda tunded alla, et kanda vimma hinges. Asi tuleb selgeks rääkida.

Kindlasti ei tähenda see, et peaks lahku minema, isegi siis, kui mees möönab kõrvalhüpet. Arvan, et abielu hea mehega on väärtuslik ka siis, kui on toimunud kõrvalhüpe. Sellistel suveüritustel on sellised juhtumid üsna kerged tulema – lõbus olek ja alkohol, mis nõrgendab kontrollimehhanisme. Usun, et juhtunu on mehele endale kõige paremaks õppetunniks (kui ta ikka oli vahekorras) ja edaspidi väldib ta kindlasti kaitsmata juhuslikke vahekordi. 

Rääkima peaks nii, et kõik tunded ja mõtted saaks välja öeldud – ka hirmud, mis võivad olla seoses tulevikuga. Vestluseks võtke selline aeg, kus pole kiire ja te mõlemad olete rahulikus meeleolus. Andke mehele mina-sõnum. «Ma sooviksin rääkida sinuga sellest haigusest ja sellest, kuidas edasi elame. Ma olen praegu segaduses ja kurb, sest mulle tundub, et sain selle haiguse sinult ja seetõttu arvan, et sul on olnud vahekord teise naisega.» Andke mehele aega selgitada ja kui ta ei kiirusta vastusega, siis pidage üks pikem vaikuse paus. Selline vaikus sunnib inimesi midagi ütlema, ükskõik kui raske see ka pole. Püüdke kogu vestluse ajal vältida süüdistusi ja ähvardusi, laske mehel ennast siiralt väljendada ja küsige temalt, mis on see garantii, et tulevikus võite temale kindel olla.

Oluline on, et pärast vestlust tunnete ennast kindlamalt ja saate teha otsuse, kuidas jätkate. Poolikud lahendused ei ole lahendused ja need hoiavad pinget üleval. Kui olete otsustanud kokku jääda (ma tõesti loodan seda), siis püüdke see asi minevikku jätta nii, et see ei sega teie suhet. Rahulikku vestlust!»

Tagasi üles