/nginx/o/2018/09/21/11436407t1h391e.jpg)
Kõige ilusamad asjad maailmas on peidetud seitsme maa ja mere taha. Sinna pääsemine käib umbes niisama lihtsalt ja libedalt nagu kaamelil läbi nõelasilma pugemine. Tihti ongi see tõsi. Kuid õnneks mitte alati! Mõni maagiline vaade ja võrratu paik tuleb kätte ka ebaõiglaselt lihtsalt. Just selline on Zioni rahvuspargi kauneim tipp Observation Point.
Pimedast kaljulõhest kostab hirmsat robinat. Tardun soolsambaks: mingi kivivaring? Koopakoll? Ehmatusest jätab süda paar lööki vahele. Ja juba see mürategija tulebki, läheneb mulle meeletu hooga. Suur sihvakate jalgadega mägikits silkab minu poole, võtab järsu kurvi ning kihutab alla, minu silmis otse kaljuseinast. Suurem loom lippab ees, väiksem paterdab järele. Tegelikult on nad ilusad, suursugused ja sümpaatsed loomad. Mul on kahju, et ehmatasime neid ja nemad meid. Oleme jõudnud Echo kanjoni veerele ning imestame, kui hästi siinsed matkajuhtide autorid paika tunnevad – kitsedest oli kenasti juttu. Kuid tavaliselt on metsikud elanikud loodusmatka juurde kuuluv lisaboonus, mille nägemisele sa sugugi kindel olla ei saa. Kuid siin – aga palun, kaardil märge: kitsed on siin. Jõuame kohale ja nii ongi!
/nginx/o/2018/09/21/11436408t1hc2b3.jpg)
Muinasjutumaastik, mida pole olemas
On kaunis päikeseline pärastlõuna ning suundume avastama ühte kauneimat paika Ameerikas. Zioni rahvuspark on otsast otsani imedemaa. Ammu aega tagasi, kui Frederic S. Dellenbaugh neid fantastilisi vaateid oma maalidel kujutas, arvati esmalt, et midagi sellist ei saa ikka päriselt olemas olla. Küllap pärineb see ilu autori fantaasiamaailmast. Aga just kunsti kaudu sai paik peagi tuntuks. Tänapäeval on vaatemaagiat teistega jagada mitu korda lihtsam. Ka meie jõudsime siia visuaalsete ahvatluste kaudu. Nägime pilti samast vaatepunktist, kuhu parajasti teel oleme, ja olime hetkega võlutud. Kui see paik on veel maailmas alles ning meil jalad alla – miks ei võiks siis minna ja seda ise näha?Juba autosõit Zionisse on maagiline. Kuldkollased kaljuseinad kahel pool looklevat teed, mille laskuva päikese kiired eriti kirkaks maalivad. Kohapeal liiklemiseks on pargibuss, mis sõidutab sind huvi pakkuva matkaraja algusse. Kõik need mugavused ning piinlikult korras teed tähendavad muidugi, et loodusenautija ostab pileti. Kui võtta ette suurem hulk rahvusparke, on eraldi piletite asemel kasulikum lunastada ühtne aastapass kõigi USA rahvusparkide tarvis.
/nginx/o/2018/09/21/11436406t1h3f15.jpg)
Me olime valmis rahvarohkeks matkaks, kuid tühjagi – rada on küllalt sügaval Zioni südames, parasjagu järsk ning tempokalt liikudes ka väsitav. Siitkandist leiab hulgi ka kergemaid ja mugavamaid retki, ilmselt eelistab enamik kergemat teed minna.
Weeping Rocki rada tõuseb väledasti mäkke – kalle on korralik ning iga samm tõusuteel läheb täie ette. Paar looget üles ja juba saad preemiaks hoopis uusi vaateid. Hasart aina kasvab, sest mis võib veel oodata kõrgemal, kui juba altpoolt piiludes tahaks kaela kahekorra keerata, et kõike paremini näha! Kaljuseinte vahel on hämmastavalt vaikne. Sa kuuled iga oma sammu, aga samamoodi kuuled, kuidas kotkas lendab või leht langeb.
/nginx/o/2018/09/21/11436398t1h1fee.jpg)
Napoleoni kook
Mõne käänaku järel jõuamegi kanjonilõiku, kus nägime esimesi kohalikke kitsekesi. Kohatud loomi hiljem kokku arvates selgub, et matk oli väga looduslähedane: nägime kolme metskitse, kahte koopaoravat ja ühte suurt sisalikku. Viimane nägi esmapilgul välja nagu jalgadega puutükk. Oli paras üllatus, kui üks otse varvaste ees teel vedelev oksaraag äkki kribinal-krabinal punuma pistis.
/nginx/o/2018/09/21/11436403t1hf528.jpg)
Echo kanjon on võluv teelõik. Rada kulgeb kaldasse uuristatud eendis, paremal käel on sügavik ja pea kohal kaljuäär. Iga sõna kajab vastu ning kivi on loodus disaininud siiruviiruliseks nagu marmorkook. Üldse tuleb tunnistada, et Zioni mäed näevad isuäratavad välja: rajal võib näha igat masti kukleid-muffineid ja pesuehtsat Napoleoni kooki. Ainult mõistagi keskmise mäe mõõdus ja maitsestuses.
/nginx/o/2018/09/21/11436402t1hb522.jpg)
East Rim Junction krutib mööda mäekülgi kulgevaid riiulradasid peadpööritava hooga aina kõrgemale ning pakub uhkeid, avatud vaateid. Ning kasvavat vertiigomõnu neile, kellele järsaku äärtel kulgemine vastakaid emotsioone tekitab. Ma kuulun ka ise nende hulka, kuid siin pole asi kuigi ebameeldiv, sest tee on piisavalt lai ja tallaalune stabiilne, lahtiseid kive pole ning midagi ei tundu ka kaela sadavat. Mina lihtsalt pole nii uljas, et päris serva peal kõõluksin nagu mu kaaslane, ma usun, et sammuke kaljule lähemal seistes näen vaadet sama hästi.
The Mesa nime kandev rajalõik on ehk kõige pingutavam, kuna lookleb tõtakalt üles, kurvitades piki mäekülgi. Jah, neid kohti, kus otse alla vaadata ei taha, on siin omajagu. Kuid vaimustust veelgi enam. Paljud ahelikud näitavad juba oma pealage, puulatvadele saab ammu ülalt alla vaadata, võid rahus last pilgul lennata üle kilomeetrite silmapiiri taha.
/nginx/o/2018/09/21/11436407t1h391e.jpg)
Matk saiapätsi peal
Üllatuslikult on mägi lame nagu saiapäts – viimane lõik tekitab tunde, nagu jalutaks niisama mööda kõrbelist kõrrepõldu. Pole siin tõusu, järsakut, kaljut ega midagi. Pehme tulikuum liiv poeb mu matkasandaali vahelt sisse ning taevas on nii krellsinine, et kui ma peaksin seda maalima, arvaksid kõik, et olen värvidega liialdanud. Kuid külgedelt saame aru, kui kõrgel me õieti viibime. Mägi kukub kuristikku nagu noaga lõigatud, sadu meetreid nii, et põhja ei näegi.
Obervation Point ise väärib täiel määral oma nime. See on väljaulatuv kaljusakk, millelt avaneb mõõtmatu vaade Virgini jõe looklevale sängile, kirjeldamatus avaruses ja värvirikkuses. Otse ees kaardub Angel’s Landingu uskumatult kitsas ja kumer hari, mille kohta usuti, et küllap see inglite maandumispaik olema peab. Miks muidu nii veider nähtus vajalik võiks olla?
Angel’s Landing
Erinevalt Vaatepunkti viivast matkarajast, mille suudab läbida iga terve inimene, kuulub Angel’s Landing Zioni ja kogu USA ohtlikemate retkede hulka. Igal aastal saab seal surma mitu matkajat ning seda loetakse loomulikuks statistikaks. Mäeahelik on väga kitsas ja kahel pool ootab järsu kaljuseinana umbes kilomeetrine kukkumine – ellu jääda pole vähimatki lootust.
Matkatee algus on meeldiv: serpentiinina mäkke tõusev korralikult hooldatud tee toob seikleja inglite eelpunkti. Hinnanguliselt kolmveerand kohale tulnutest piirdubki selle turvalisema matkapoolega – juba siit avanevad võrratud vaated ning kohati vaid meetrilaiune seljandik on samuti nähtav. Kes riskib, ronib edasi. Raja muudab ohtlikuks asjaolu, et julgestamine on võimalik vaid osaliselt. Järsaku kohal rippuvatel lõikudel on kalju külge kinnitatud ketid, millest kinni hoida. Harjal tuleb omal jõul hakkama saada. Tee on täiesti kõnnitava laiusega, kuid tuuleiilid võivad olla ootamatult tugevad ning võivad matkaja sõna otseses mõttes kuristikku pühkida. Kusagile varju minna või millestki kinni võtta lagedal ei ole. Matkama minnes tuli meil pargivahi juures esmalt ära kuulata pikad manitsused ja hoiatused retke võimaliku fataalsuse kohta. Elamuse pakkus aga nii enneolematu ilu kui ka närvikõdi.
Paremale jääb Lääneahelik – Cathedral Mountain ja Castle Dome – ning lossi ja katedraali need tõesti meenutavad. Taamal paistavad ka Zioni kuulsad Kolm Patriarhi. Vasakul kõrguvad Cable Mountain ja Suur Valge Troon. Igal mäel on oma toon: on ookerkollased, valkjad, terrakotakarva roosad, kuldsed, hallid, varjupoolel lillakad ja sinised. Hulk aega vahime ja ei suuda sõnagi lausuda. Oleme mõlemad suu lahti unustanud ning lihtsalt neelame elamust endasse.
Neid kordi, kui oleme rassinud ja roninud ning viimaks väsinuna tippu jõudnud, on meie retkedel kogunenud lugematu hulk. Tunne on alati võimas ja iga kord täiesti eriline. Seekord vahetame veidi süüdlaslikke pilke, sest mõlemale tundub, et oleme saanud midagi üle mõistuse ilusat ja head kätte ebaproportsionaalselt väikese vaevaga. Umbes nagu oleks jooksuvõistlusel lõiganud või testi ajal spikerdanud. Raske uskuda, et ongi selline tipp, mis ennast nii lihtsalt kätte annab. Aga ju see ongi siis elu järgmine üllatus meile. Et iga kord polegi vaja eluga riskida ega naba paigast pingutada, et midagi erakordset ja imelist kogeda.
Observation Point
Üks Zioni rahvuspargi armastatumaid matkaradu, keskmiselt kulub 5 tundi, distants 12,9 km.
Raja plussid: ainulaadsed vaated pea esimesest sammust, mäed nagu muinasjutus!
Parim aeg minna: september, oktoober ja aprill. Suvekuumusega on matk kurnav ning talviste jääoludega on rada läbimatu, kuid üldiselt käiakse seal aasta ringi. Lubasid tarvis ei ole.
Pole vaja mingit erivarustust. Piisab headest matkajalatsitest, kihilisest riietusest, mis sobib ilmaga. Võta kindlasti kaasa piisavalt vett – kõrb on väga kuum ja kuiv – ning kaitse nahka ja pead. Päike on erakordselt intensiivne ning sellel teekonnal varju peaaegu ei leia.
Tee kulgeb kõval kaljusel pinnal ja avatud mäeküljel, kuid on piisavalt lai. Tõus on küllalt järsk ning tugeva kaldega, eeldab head füüsilist vormi või tuleb varuda lisaaega.
Lauge ja unustamatute vaadetega tipp Baldy mäel on 1983,6 m kõrgusel.
/nginx/o/2018/09/21/11436409t1h4da7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/11/7477517t1h020d.jpg)