Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/26/11527237t1h9116.jpg)
/nginx/o/2018/09/20/11431115t1h893e.jpg)
Kunagi aastate eest käisin kahe vanema tütrega Helsingis, Linnanmäe lõbustuspargis. Oli see vast päev! Paar kõige kohutavamat lõbustust jätsime lihtsalt vahele, aga tegevust jätkus niigi. Sõitsime Ameerika mägedel. See, et vagunid alla ei sadanud, tundus käivat füüsikaseaduste vastu, aga usaldasime insenere ega pidanud pettuma. Kihutasime hirmust ja rõõmust huilates.
Kõrvalt on mõnikord raske aru saada, miks inimesed karjuvad, aga olen üsna kindel, et pea-alaspidi-tohutu-kiirusega-otse-kuristikku-meelelahutus, eriti üks konkreetne järsak, pani valdava osa sõitjatest röökima nimelt surmahirmu pärast. Lonkisime sellest atraktsioonist parasjagu mööda, kui vagun lähenes otsustavale kurvile. «Kohe hakkavad karjuma,» ennustasin ma, sest tõesti, tõesti, ma ütlen teile, siiani olid seda teinud kõik. Aga teate, selle sõidu rahvas ei toonud kuuldavale ainsatki piuksu. Vanem tütar sedastas: «Ehk on tummad.»