Jüri Kolk: Lõbutsemise jube rõõm

Lapsed lõbustuspargis. Foto: str/REUTERS

Kunagi aastate eest käisin kahe vanema tütrega Helsingis, Linnanmäe lõbustuspargis. Oli see vast päev! Paar kõige kohutavamat lõbustust jätsime lihtsalt vahele, aga tegevust jätkus niigi. Sõitsime Ameerika mägedel. See, et vagunid alla ei sadanud, tundus käivat füüsikaseaduste vastu, aga usaldasime insenere ega pidanud pettuma. Kihutasime hirmust ja rõõmust huilates.

Kõrvalt on mõnikord raske aru saada, miks inimesed karjuvad, aga olen üsna kindel, et pea-alaspidi-tohutu-kiirusega-otse-kuristikku-meelelahutus, eriti üks konkreetne järsak, pani valdava osa sõitjatest röökima nimelt surmahirmu pärast. Lonkisime sellest atraktsioonist parasjagu mööda, kui vagun lähenes otsustavale kurvile. «Kohe hakkavad karjuma,» ennustasin ma, sest tõesti, tõesti, ma ütlen teile, siiani olid seda teinud kõik. Aga teate, selle sõidu rahvas ei toonud kuuldavale ainsatki piuksu. Vanem tütar sedastas: «Ehk on tummad.»

Kuidas see ka ei olnud, igatahes kostab väikese rõõmutilgaga tembitud kriiskamist lõbustusparkides pidevalt igast suunast. See kõik viib mõttele, et mõistlik inimene ei lõbutse. Õigemini, ta teeb seda vaoshoitult.