Ema kannatus on katkemas: laste kaklemine ajab mind hulluks!

Foto: Luis Louro / PantherMedia / Scanpix

«Kas mu lapsed ei hakkagi kunagi omavahel läbi saama? Üks on 7 ja teine 5. Kodus käib ainult kaklus,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Millal on üks küsimata teise riideid võtnud, millal puutunud valesid mänguasju, millal saab keegi parema mänguasja kingituseks, kes saab rohkem vanaemaga olla jne jne. Lõpuks läheb asi isegi selleni, kellele meeldib mingi toit rohkem. Aina vaidlus, karjumine ja sõimamine, kasutatakse kogu lasteaiast-koolist saadud sõnavara. 

Mehega oleme mõlemad sellised ülirahulikud, tülisid pole eriti olnudki. Lapsed on ka mõlemad oodatud ja kuni suurema 3-aastaseks saamiseni oli kõik normaalne. Pärast seda 2-3 aastat enam-vähem, aga nüüd kui suurem septembrist kooli läks, on asi ikka täiesti kohutav.

Suurem on kade, et pisem saab emmega kodus olla (kuigi koolis käia talle nagu meeldib) ja väiksem on kade, et suurel kooliasjad on. Kust nad selle kadeduse õppinud on? Mõlemad on tüdrukud.»

Vastab koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:

«Lastevahelised tülid on üsna tavaline asi. Selge see, et vanemad tahaksid, et nende lapsed hästi läbi saaksid, aga paraku on tegelikkus teistsugune. Esimene asi, mida proovida, on oma tundeid väljendada seoses laste tülitsemisega. Andke neile üks mina teade, kus selgitate, mida tunnete, kui nemad tülitsevad. Näiteks midagi sellist: «Ma tunnen ennast ... (siia nüüd tõeline tunne, mida tunnete), kui teie tülitsete, sest ma … (siia põhjus, miks nii tunnete, kuidas tüli teie elu segab)».

Selle põhjuse leidmisega võib olla raskusi, kuid on oluline leida tõeline põhjus, miks see lastevaheline tüli teid häirib. Kas võtate laste tunnete eest vastutust ja arvate, et peate selleks, et end hea emana tunda, tagama kodus rahu. Sel juhul on tegemist väärtuskonfliktiga ja selle lahendamine võib olla üsna raske ja ka põhjendamatu, sest kui lastele meeldib tülitseda, siis lasku aga käia.

Või on tõesti nii, et lapsed oma tüliga takistavad teie normaalset elu. Näiteks nende kisa ei lase teil magada, või nad lõhuvad tüli käigus midagi ära ja teie peate kulutama aega või raha, et uut asja osta või vana parandada. Sel juhul toogegi välja see põhjusena.

Kui tahate tõesti olukorda muuta, siis kutsuge kogu pere kokku ja püüdke leida selline lahendus, mis rahuldab kõiki osalisi. Oluline, et lapsed ise pakuksid lahendusi, kuidas tülisid vähendada. Alustage ajurünnakuga, kus pannakse kirja kõik mõtted, mis pähe tulevad. Seejärel valitakse need, mis kõigile osapooltele sobivad. Näiteks: lapsed kaklevad siis, kui vanemaid lähedal ei ole; kui kaklevad, ei lähe hiljem vanematele kaebama jne. Töö käigus võib tulla häid lahendusi, kuidas asju nii panna, et need teist ei segaks, kuidas korraldada tegevusi nii, et neid saaks segamatult teha jne.

Oluline on panna vastutus lastele, teha neile selgeks, et teile ei meeldi, et nad tülitsevad, kuid rahumeelsele kooseksisteerimisele peavad ikka nemad ise püüdlema. Nutikaid lahendusi.»