Ema süda valutab: lapsed tahavad vaid issit, mina olen tühi koht

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

«Meil on peres kaks poega, 3- ja 2-aastane. Mõlemast lapsest on saanud issikad, minu mälu järgi kuskil siis, kui nad olid aastased või nii. Vanem laps käib esimest aastat lasteaias, noorem laps on minuga kodus ning kohe-kohe, nii nädala jooksul, on meile sündimas kolmas laps. Minu mure on selles, et ma olen nagu mitte keegi oma lastele. Ainult issi on oluline,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Hetkel on juba mitmendat nädalat lasteaiast kodus ka vanem laps, kuna lasteaias on tuulerõuged ja pidades silmas uue beebi kohest sündi, me hetkel tuulerõugeid oma koju ei soovi. 

Nüüdseks on näiteks hommikud ehk siis issi tööleminekud läinud väga jubedaks. Kirjeldan tänast: väiksem laps magas omas voodis lastetoas, suurem laps oli öösel kolinud meie tuppa meie voodisse. Kuna mul on niigi raske, siis kolisin mina suurema lapse voodisse lastetuppa. Kui mees hommikul lahkus, siis sel hetkel mõlemad lapsed magasid. Nii kui ta ukse lukku keeras, ärkas suurem meie voodis ja jooksis nuttes välisukse juurde. Selle aja peale, kui mina koridori jõudsin, oli ta juba pidžaama väel ja paljajalu trepikojas, korteriuks pärani lahti ja karjus issi järgi. Tõmbasin ta tagasi korterisse, panin ukse ülevalt lukku, kust ta avama ei ulatu. Seal ta siis karjus issi järgi, lõhkudes ust. Helistasin mehele ja olin kogu selle olukorra pärast tema peale tige. Ma küll ei tea, mis ta valesti tegi, ilmselt mitte midagi, aga mina seda last ka maha rahustada ei suuda. Mees tuli koju tagasi, tegi lastele hommikusöögi, pissitas nad ära ja läks siis tööle. Õnneks on nii, et mehel on oma ettevõte ja tööl selliseid käigud probleeme ei tekita. 

Mina kui emme olen nagu teenija siin majas: 24/7 olen ma lastega, koristan nende järelt, koristan mehe järelt, pesen nõusid, pesen kõikide pesu. Ja olen nii tühi koht. Ei kõlba ma millekski muuks enamaks, ainult issi on oluline.

Ma olen neid kandnud, nad sünnitanud ja neid imetanud, nende eest hoolitsenud, aga ikka olen nagu võõras. Ma mehele juba ütlesin, et kui nüüd kohe-kohe tütar ära sünnib, siis sünnitusmajast läheme kumbki oma teed - tema oma kolme lapsega ja mina eraldi, siin mind nagunii kellelegi vaja ei ole.

Ma saan aru, et räägin hetkel emotsionaalset juttu ja ilmselt päris nii see ehk ka ei ole, aga ikkagi on see nii jube, kuidas mu oma paariaastased lapsed minu seltskonda ei taha. Mis ma valesti teen?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Kadri Järv-Mändoja:

«Teie kirjast saan aru, et lapsed tahavad rohkem isa tähelepanu ja see paneb teid tundma tõrjutuna. Tundub ka, et olete üsna väsinud laste kantseldamisest, mis nende nii väikest vanusevahet ja teie lapseootust arvestades on ka loomulik. Tegelikult on tore, et lapsed isaga olla tahavad. See tähendab, et olete emana teinud head «tööd» isa kaasamisel lastekasvatamisse ning lastel on isaga hea kontakt kujunenud. Arenguliselt on poisid juba päris suured ja võiksid isaga järjest enam koos tegutseda. See ei tähenda aga sugugi, et teie ei oleks neile oluline. Olete ju väiksemaga päevad läbi koos ning nüüd on ka suurem laps kodus. Ilmselt saavad nad teiega päeval piisavalt koos olla ning teie tähelepanu nautida.Väikelastele on ka omane, et nad võivad tujutseda ja nõuda ainult ühe vanema tähelepanu ning hakata tugevalt protestima, kui teine vanem üritab läheneda või isegi ainult otsa vaatab. Selline reaktsioon aga ei tähenda, et laps tõrjutavasse vanemasse kiindunud ei oleks. 

Teie kirjast ei selgu, kui palju on teil võimalik kahekesi koos mehega aega veeta ja ka üksi puhata, et jõudu koguda. Kas teil on kedagi, kes teile ja mehele vahel vaba õhtu annaks? Üksilduse ja tõrjutuse tunne võib tulla sellestki, et ollakse ainult lapsevanem ning paarisuhe jääb tahaplaanile. Nii tundub igapäevaelu rutiinsena ja saab aina enam negatiivset varjundit. Tekib tunne, et olete vaid laste ja mehe teenija. Mida rohkem lapsi ja mida väiksemad lapsed on, seda keerulisem on leida aega paarisuhtele ja suurem on oht olla ainult lapsevanem. Oluline on ka, et leiaksite võimaluse oma mehele teid tegelikult valdavatest tunnetest ja vajadustest rahulikult rääkida. Näiteks võis teie hommikuses telefonikõnes väljendunud pahameel ollagi tingitud sellest, et te pole saanud kõiki tundeid jagada. Pahasena on raskem laste tundeid ohjata ja nendega hakkama saada. Mees aga saab väga oluliselt mõjutada seda, kuidas teie tunnete. Tema saab ka aidata kehtestada, et teatud olukordades tuleb lastel leppida selle vanemaga, kes hetkel saab nendega tegutseda. 

Kui laps karjub ja nõuab teist vanemat, kes hetkel on ära läinud või ei saa tema juurde tulla, siis on oluline, et lapsega koos olev vanem jääks rahulikuks ja kindlameelseks. Kuigi see võib olla väga ärritav, ei ole mõtet lapsega pahandada ega ka teda ignoreerida. Lapse vihatunded ja protest on väga normaalsed, aga teie peate talle õpetama, kuidas nende tunnetega toime tulla ja rahuneda. Kasutage aktiivset kuulamist ja peegeldada lapse tundeid. Näiteks: «Sa oled pahane, et issi ära läks. Sa tahad, et ta tagasi tuleks. Aga issi pidi minema tööle. Jah, see ei meeldi sulle aga paraku nii on». Kuigi esimese hooga võib tunduda, et aktiivne kuulamine ei toimi ja laps karjub ikka edasi, vahest ehk isegi hullemini, siis vanem on andnud lapsele selge sõnumi, et tema tunded on aktsepteeritud , kuid nüüd tuleb emmega leppida ja päevaga edasi minna. 

Samamoodi tuleks ennast kehtestada teistes olukordades, kus laps nõuab isa, aga isa teeb hetkel midagi muud ja ei saa tulla. Lapsed vajavad vanematelt selget piiride seadmist leppimaks, et alati ei saa seda, mida soovid. Piiride hoidmine võib kaasa aidata, et laste ühe vanema eelistus vaibub.»