:format(webp)/nginx/o/2018/09/14/11416591t1hea5c.jpg)
Ehted ei tähenda vaid väärismetalli ja kalliskive – ka nahast tooted võivad olla väärtuslikud ehted. Et olla kindel nahktoote kvaliteedis, soovitab disainer Stella Soomlais uurida eelkõige brändi tausta, sest silmaga hinnates ei saa kunagi kindel olla, kas toodet saatev reklaamjutt on tõsi.
«Minu maailmas tähistab naha kvaliteeti kolm asja: kuidas see on pargitud, missugune naha osa see on ja missugune pinnakate sellel on,» sõnab disainer Soomlais. «Inimesele, kes nahast väga palju ei tea, võib naha kvaliteeti tähistada see, kui sinna ei jää ühtegi kriimu peale. Tegelikult on aga nahk naturaalne materjal ja kui endale nahkkoti ostad, siis see elab oma elu edasi. Tulevad tonaalsuse muutused, võidumised, kriimustused. Need justkui elavdavad nahka, aga kui ei saa aru, et tegu on naturaalse materjaliga, siis ei pruugi see meeldida.»
/nginx/o/2018/09/14/11416588t1hd5f0.jpg)
Süvitsi naha sisse
Nahk on kihiline ning tootmisel on optimaalne lõigata nahk kolmeks – pealmine kiht ja kaks alumist kihti. Kvaliteetse naha puhul räägitakse Soomlaisi sõnul pindmisest kihist, millel peaks hea silm oskama eristada karvanääpsusid. Kui neid näha ei ole, siis on tõenäoliselt pealmine kiht kaetud mingi pinnakattega, mida tehakse tavaliselt defektide varjamiseks. Armideta nahka saab kasutada ilma pinnakatteta ning sellest saab toota kallimaid ja kvaliteetsemaid nahktooteid.
Alumised kaks kihti näivad tavasilmale seemisnahana. Ka neile saab peale panna pinnakatte, et jätta mulje siledamast, vastupidavamast nahast. Soomlais hoiatab aga, et alumised kaks nahakihti ei ole nii vastupidavad ja võivad kergemini rebeneda.
«Inimene ei saagi seda kõike teada brändi tausta teadmata, nii et eelkõige peaks uurima tausta. Teisest küljest peaks bränd ise olema võimalikult aus selles suhtes, missugust nahka ta kasutab,» soovitab disainer, sedastades, et teema läheb seda keerulisemaks, mida rohkem ta ise sellesse süveneb.
«Minu arvates on pall brändide enda käes. Järjest rohkem tootjaid saab aru, et parim on olla võimalikult aus ja rääkida, mida kasutatakse ja miks,» on Soomlais veendunud, et aeg ja nahabrändide filosoofia on muutumas.
/nginx/o/2018/09/14/11416584t1h8643.jpg)
Jätkusuutlik mõtteviis kui peeglikatse
Stella Soomlais tunneb, et on sõrme andnud nahadisainile. Mida kauem ta selles valdkonnas tegutseb, seda enam pooldab ta jätkusuutlikku mõtteviisi. Disainerina soovib ta luua tooteid, mis kestavad kaua. «Muidu ei saaks enam peeglisse vaadata, kui öelda ühte ja teha teist.» Ta muigab, et selles peitub alati väike paradoks – iga brändi soov on meeldida nii palju, et tooteid ikka ja jälle ostma tullakse.
«Mul on väike bränd ja kui mõne mu tootega midagi juhtub, siis inimesed ütlevad seda. Tahtsin ka ise, et nad tuleksid ja saaksime tekkinud probleemi lahendada,» räägib disainer sellest, mis suunas teda pakkuma oma toodetele lisaväärtust – edasist hooldust. Üks asi viis teiseni. See on aidanud tal oma tooteid arendada, et teha toode, mis kestab ja mida oleks kerge hooldada. «Liigumegi praegu vastuvoolu kiirmoele ehk tagasi juurte juurde. On igati normaalne, et asi peab vastu aastakümneid ja vajab vahepeal hooldust. Seda peab siis olema võimalik teha,» ütleb ta.
Soomlaisile meeldib, et tal on sel moel võimalik klientide teadlikkust kasvatada: «Nahktoote kasutus määrab selle eluea pikkuse. Mida rohkem saan ise sellest rääkida, seda tähelepanelikumad on ostjad hiljem oma koti suhtes. Inimestel polegi väga kohta, kuhu oma kotti hooldama minna. On igati loogiline, et saan seda pärast hooldada või parandada või selles muudatusi teha.»
/nginx/o/2018/09/14/11416583t1h5250.jpg)
Universaalne luksus
Öeldakse, et universaalseid asju pole, kuid mõnel juhul siiski on. «Meie valdav klientuur on naised, kuid oleme suure osa tooteid teinud nii, et neid saaksid kasutada ka mehed.» Sama oluline on universaalsus varem mainitud mõtteviisist lähtudes – et sama kotti sobiks kasutada nii tenniseid kui ka kõrgeid kontsi kandes ning ei oleks vaja kappi seisma jätta mitut erinevat kotti lihtsalt omamise pärast.
Mitteomamise magus mõte tekitas veel ühe idee – rendikoti. See on mõeldud neile, kes soovivad proovida, kas kallihinnaline kott täidab funktsionaalseid eesmärke ja on kulutust väärt. Teisena rendivad need, kes vahel harva vajavad teatud kotitüüpi, näiteks reisikotti või kotikest piduliku sündmuse tarvis. Kolmandaks rentijaks on Soomlaisi sõnul need, kellele ringmajanduse temaatika on väga lähedane ja kes liiguvad selle poole, et jätta üleliigsed asjad soetamata.
Kas see on just luksus, pole Stella Soomlais igapäevatöös varem mõelnud. «Pigem tahame olla mõistlikud tarbijad nii endale kui ka loodusele mõeldes. Võib-olla see on jah luksus, kui tänapäeva maailmas keegi teeb sulle koti ning see ei tule robotitelt ja liini pealt.»