Eelmise pühapäeva õhtul nägin teda taas! Kondasin mööda Moskva kesklinna ja korraga sai mul massidest villand. Et Venemaa südames rahu leida, tuleb astuda mõnda Vene ortodoksi kirikusse või luksuskaubanduskeskusse – tarbimisaja katedraali, kus kunagi ei ole melu ja ülikallite firmakaupade lettide vahel kulgevad vaid üksikud figuurid.
Tellijale
Neeme Raud: uuel hooajal… uue näoga!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seal ta oligi! Otsekui kummitus: eneseteadlik naine (50+, ütles mu terav silm), viimase moeröögatuse järgi riides (riided, mis kohati narmendavad, on otsekui räbaldunud, kuid alati läikivate lisanditega). Ühes käes oli tal suur X-Phone, teises hirmhinnaga käekott (originaal, mitte odav võltsing!). Ta värskelt kooritud nahk oli kortsutu, silmad tihendatud ripsmete pitsi all kassilikult kissis (laud ilmselt viimse piirini ära lõigatud) ning siis muidugi ülisuured pruntis huuled, mis meelalt läikisid. Seljal rippusid tal lohaka elegantsiga hobusesabasse köidetud, igavesti blondeeritud ja lisasalkudega kohevdatud juuksed. Kitsa T-särgi all pringitasid ideaalvormis rinnad.