Neiu küsib: miks ma nii masohhistlikult oma kalgi sõbranna külge klammerdun?

Foto: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Scanpix

«Mul on väga raske suhe oma sõbrannaga. Ta on mulle palju haiget teinud, suhtleb minuga vaid siis, kui tal igav on. Ja mina ei suuda temast lahti lasta – see oleks nagu mingisugune loll kiindumus, nagu masohhism. Ma ju tean, et varem või hiljem saan temaga suheldes haiget,» kurdab noor naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ka on jube see, kui kade ma olen, kui ta suhtleb rohkem teiste kui minuga. Miks ma selline olen?»

Vastab psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja Auli Kõnnussaar:

«Saan aru, et sul on sõbranna, kellesse oled justkui kiindunud ja samas saad temaga suheldes palju haiget. Sinu jaoks on arusaamatu, miks hoiad seda suhet, kui see tegelikult ei ole sinu jaoks hea. Sa näed, et tema suhtleb ka paljude teistega ja see teeb sind kadedaks. Sulle tundub, et sinuga suhtleb ta vaid igavusest. Jah, suhted teiste inimestega on meile tihti heaks peegliks, millest saame ennast paremini tundma õppida. Erinevate inimestega suheldes avalduvad meie erinevad küljed ja ärkavad erinevad tunded. Kui oled märganud, et sul on suhe, mis rõõmustamise asemel pigem kurvastab, siis oled juba teinud suure sammu enda tundma õppimisel ja oled poolel teel, et endast tõeliselt hoolida. 

Inimestel on erinevad vajadused ja ootused. Kui kahe inimese vajadused ja ootused sobivad, siis on lihtne suhelda ja kui ei sobi, siis tekib palju pettumusi. Oma vajadusi saab iga inimene ise tunda ja tundma õppida. Kui oled pettunud, siis järelikult on sul olnud mõni ootus, mis pole täitunud. Ebamugavad tunded annavad meile märku meie rahuldamata vajadustest. Kui meil on see, mida vajame, siis tunneme end rahuloleva ja rõõmsana. Selleks, et me oleksime oma eluga võimalikult rahul, selleks peame esiteks tundma õppima oma vajadusi ja seejärel neid ka teistele väljendama, et nad oskaksid meiega arvestada. Olles avameelsed, võime kaotada mõned «sõbrad», kuid jäävad need, kes tõesti hoolivad. Samuti võib rääkida koos sõpradega oma ootustest üksteisele ja koos arutada, kas need ootused on tegelikult mõistlikud või võib neid muuta. Vahel kanname alateadlikult ootusi, mida tegelikult oleme valmis muutma, sest neid teadvustades ei tundugi need enam väga mõistlikud. Usun, et kui uurid iseenda (ja tema) vajadusi ja ootusi, siis on sul lihtsam olla rahulolevam selles suhtes või leida endas selget tahet see suhe lõpetada või muuta teistsuguseks.

Kirjutad, et oled justkui kiindunud. Selleks, et mõista oma kiindumust paremini, võid mõelda, mida sa imetled oma sõbranna juures. Millised on need omadused temas, mida sinus ei ole? Tihti kiindume inimesse, kelles on midagi, mis tekitab meis imetlust, turvatunnet – temaga koos olles tekib terviklikum tunne. Kui leiad selliseid omadusi, siis võid mõelda, kas need on midagi sellist, mida tahad ka endas elu jooksul arendada. Vahel on nii, et kui imetleme näiteks teise rõõmsameelsust, siis oleme endas rõõmu alla surunud. Sel juhul võib endasse vaadata ja uurida, miks ma ei luba endal olla rõõmus? Kas oleme endasse võtnud mõne uskumuse, mis sunnib meid olema tõsine ja asjalik? Kas keegi vanematest või vanavanematest on meile selliseid uskumusi kunagi pakkunud või sellist eeskuju näidanud? Või oleme kogenud, et rõõm viib millegi ebameeldivani («pill tuleb pika ilu peale»). Ühesõnaga võid uurida, millesse oled tegelikult kiindunud ja kuidas sa endal selline olla ei luba. Kas saad/tahad endas seda poolt samm-sammult laiendada. Kõik, mida imetled teises, on sinus endas ka tegelikult olemas (isegi, kui see on esmapilgul peidus)! 

Kadedus on loomulik tunne, kui näeme midagi, mida ise igatseme. Samuti on loomulik see, et kadeduse korral inimesed muutuvad vihaseks teise peale või ei tunnista endale, et tegelikult nad imetlevad või igatsevad midagi, mis teisel on või mida ta teeb. Iseenda arengule tuleb aga kasuks see, kui tunnistada endale kadedust. Kui oleme kadedad millegi peale, mida me ise kunagi ei saa (eriline lauluhääl, temperament, vanemate päritolu jne), siis on normaalne pisut kurvastada ja leppida sellega, mida me muuta ei saa. Kui oleme aga kadedad millegi peale, mille suunas võime ka ise areneda ja liikuda, siis on põhjust rõõmustamiseks – oleme leidnud midagi, mis on meile tõeliselt oluline ja teame kuhu poole oma elus liikuda. Näiteks, kui teine suhtleb vabamalt kui sina, siis saad õppida ja parandada oma suhtlemisoskuseid – sellest on mitmeid raamatuid ja kursusi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tihti hoiavad meid ebameeldivates või ebaturvalistes suhetes kinni mingid vajadused või uskumused, mida me ei ole endale teadvustanud. Mida rohkem uurid oma tunnete taga olevaid uskumusi ja mõtteid, seda lihtsam on teha selliseid valikuid, mis sind rohkem toetavad ja sinu vajadustega paremini kokku sobivad. Aitäh, et kirjutasid ja oma muret valisid jagada! Kui tekib veel küsimusi, siis oled teretulnud jälle kirjutama.»