Kiusatava aitamiseks tuleb säilitada rahu


Kiusatava lapse abistamine algab sellest, et tema muret tuleb märgata. Hoide oma lastel silm peal! Foto: Mandy Godbehear / PantherMedia / Scanpix

Kuigi koolikiusamine on täna Eestis tänu tublile ennetustööle pisut vähenenud, on tegu siiski aktuaalse probleemiga, mis muudab iga päev põrguks paljude laste elu. Vanem saab siinkohal õige tegutsemisega palju aidata.

Selleks, et lapsevanem taipaks, et ta oma laps võib olla kiusamise ohver, tuleb järeltulijal kogu aeg silma peal hoida: nii märkad kohe, kui tema käitumises või meeleolus toimuvad suured muutused. «Näiteks võib tavaliselt rõõmsameelne ja seltsiv laps muutuda äkki tujukaks ja omaette hoidvaks. Laps võib olla pinges, endassetõmbunud ja kaotanud oma enesekindluse. Võib esineda isutust, uinumisraskusi, hirmuunenägusid. Koolis toimuva kiusamise korral võib tekkida vastumeelsus kooli mineku suhtes, mis võib viia põhjuseta puudumisteni ja õppeedukuse halvenemiseni,» loetleb sihtasutuse Kiusamisvaba Kool juhatuse liige Kristiina Treial.

Kuid mõistagi väärivad tähelepanu ka täiesti ilmsed märgid: kui laps ei käi enam klassikaaslastega läbi, koolist tulles on ta asjad katki või kadunud, tal esineb sinikaid või marrastusi, siis on ilmselgelt midagi korrast ära. Ka raha kulub kiusataval tihti tavatult palju, samuti võib laps ehmuta telefonisõnumite või arvutis toimuva peale. Väga tüüpiline on, et toimuvat laps seletada ei taha. «Tuleb meeles pidada, et neist märkidest ükski ei pruugi üksi veel kiusamist tähendada, küll aga tasub last tähelepanelikumalt jälgida ja proovida temaga ta muredest rääkida,» sõnab Treial.

Säilita rahu!

Kui on selge, et lapsel on mure, aga ta ei taha sellest rääkida, on vanemal äärmiselt oluline jääda hästi rahulikuks ja kannatlikuks. «Kiusamise kogemustest on väga raske rääkida, eriti kui on tegemist väga tõsise ja pikka aega kestnud kahjustamisega,» selgitab spetsialist. On mõistetav, et vanem tahaks kiiresti vastuseid, sest teadmine, et laps kannatab või on ehk hoopis ise teisi kiusanud, tekitab hulga tugevaid tundeid. Nende väljapaiskamine lapse nähes pole aga õige – see võib teda hirmutada. «Keskenduda tuleks hoopis lapse toetavale kuulamisele. Unustage lapse õpetamine, talle moraali lugemine või lohutamine. Võtke ta muret täie tõsidusega: ainult tema saab otsustada, kui suured on ta kannatused. Kuulake ta lihtsalt lõpuni ära. Kuulake ka seda, kui laps vaikib, ja julgustage teda. Kinnitage, et ükskõik mis ka juhtunud on, tahate teie teda aidata,» juhendab Treial.

Kui otsekohe vestlemisest midagi välja ei tule, tasuks leppida kokku, et proovitakse hiljem uuesti – see annab lapsele aega mõelda. Treiali sõnul tuleb vahel lapsele ka meelde tuletada, et kiusamisest rääkimine ei ole kaebamine või kitumine. «Igal inimesel on õigus olla mitte kiusatud ja sellest rääkida tähendab oma õiguse eest seista,» sõnab ta.

Kui lapsevanem ärritub, olgu siis kiusaja, juhtunust teatanud õpetaja või oma lapse peale, ei võida sellest keegi. Enne, kui probleemi lahendama saab asuda, tuleb väga rahulikult selgitada, mis on toimunud. Ärritudes see ei õnnestu. Väga oluline on lapsevanemana meeles pidada, et kõiki osalisi tuleb suuta rahulikult kuulata. Kui koolis asjast veel teadlikud ei olda, tuleb kiusamisest koolis kindlasti teavitada kas õpetajat või mõnd teist koolipersonali liiget, juhendab Treial. «Ainult nii saame loota, et ka kool ise saab kiusamise peatamisele kaasa aidata. Just seetõttu ei saa me ka lapsele lubada, et me temaga toimunust kellelegi ei räägi. Küll aga võiks lapsega läbi arutada, kellele täpsemalt ja millal rääkida,» ütleb ta.

Varu kannatlikkust

Mõistagi soovib iga lapsevanem, et tema lapse kiusamine päevapealt lõpeks, kuid nii kiiresti keerulist olukorda sageli lahendada ei õnnestu. «Kui soovime, et kiusamine lõpeks, tuleb otsida koos lapsega konstruktiivseid lahendusi. Alustada saab kiusamisolukordade vältimise või peatamise võimaluste koos otsimisega,» juhendab spetsialist. Kui näiteks last kiusatakse vahetunnis või teel kooli või koolist koju, tuleks koos läbi mõelda, mida teha teisiti, et võimalus sääraseks kiusamiseks ära langeks.  «Mõelge ka, kes võiksid koolis lapse sõpradeks ja toetajateks olla, et ta ennast turvalisemalt tunneks,» soovitab Treial.

Et kiusamine tõhusalt ja lõplikult peatada, on koostöö kooliga reeglina siiski vajalik. «Hea praktika ja uurimused näitavad, et kiusaja karistamine on kiusamise peatamiseks üsna vähetõhus, vahel lausa kahjulik, tuues kaasa kättemaksu ja kiusamise suurenemise. Kokkulepete otsimine turvaliseks koosõppimiseks on kasulikum. Toimivate lahenduste leidmiseks on olemas spetsiaalsed kiusamisjuhtumite peatamise protseduurid, näiteks KiVa programmis, mida on õpetajatel ja tugispetsialistidel võimalik õppida. Ehk – koolikiusamise peatamiseks aruta võimalused kindlasti kooliperega läbi. Pidage meeles, et kiusaja peatamine ei tohi muutuda kiusaja kiusamiseks,» sõnab Treial.

Kui ei julge rääkida

Väga oluline on kiusamisest kellelegi rääkida. Kui vanematele pihtida ei julge, sobivad hästi ka usaldusväärne õpetaja, koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog. Samuti tasuks kaaluda sõpradele või mõnele muule pereliikmele rääkimist. Kui aga tuttavale üldse muret usaldada ei taha, on olemas näiteks lasteabi telefon 116 111 või lahendusnet.ee. Veebikiusamisest võib rääkida veebikonstaablile: www.politsei.ee/veebikonstaabel.

Kiusamist enneta ka kodus

Miks ühest lapsest saab kiusaja ning teisest kiusatav, on raske üheselt öelda, kuid Treiali sõnul on siiski kaardistatud terve rida riskitegureid, mis võivad kiusajaks või kiusatavaks saamisel kaasa aidata: nende hulgas on näiteks tavapärasest suurem ebakindlus, kesisemad sotsiaalsed oskused ja muu taoline.

Et lapsest ei kasvaks kiusajat, saavad vanemad palju ära teha: rolli mängivad väärtused ja suhtumised, mida lapsevanemad väljendavad. Näiteks kui vanemad on veendunud, et kõigil inimestel on õigus austavale ja lugupidavale kohtlemisele, võtavad selle suhtumise üle ka lapsed.

Kuid muidugi on määrava tähtsusega ka see, kuidas vanem suhtub kodus oma lapsesse. «Lapsevanemad saavad ära hoida lapse kiusajaks saamist, hoides ta enesehinnangu terve, luues talle kodus tunde, et ta on oluline ja kuulub pere hulka,» sõnab Treial.

Kuna laste ja eriti just teismeliste hulgas on kiusamine üllatavalt tõhus viis võimu ja menu saavutamiseks ning oma positsiooni kindlustamiseks, tuleks ka siin vanematel juba maast madalast eeskuju näidata: teistele meelega kahju tekitamine oma üleolekut ära kasutades ei ole mingil juhul lubatud.

Rohkem infot leiab Kiusamisvaba Kooli kodulehelt: www.kiusamisvaba.ee