Vägivald on hirmu pöördvorm. Inimene, kes on vägivaldne, tegelikult kardab midagi. Kardab olla hüljatud, põlatud, eemaletõrjutud, ebapiisav, väheatraktiivne… Hirm oma hirmu pärast haavatav olla paneb teda oma hirmu katteks teisi sundima veel suuremat hirmu tundma.
Iga agressiivselt käituv olend tegelikult soovib vaid iseennast maailma eest kaitsta. Märkamata, et sel viisil tõukab ta maailma endast veelgi enam eemale ja soovitu – olla hoitud, hoolitud, hinnatud, armastatud, mida soovib ju absoluutselt iga inimene – aina kaugeneb. Tekitades äraspidisuse spiraali, kus ainus võimalus olla tunnustatud oma hirmu kiuste on samasuguste hirmunutega kambas vägivallatsedes.
Agressiivus kui rahulduseotsing
Mis on hirm? Destruktiivne emotsioon. Emotsioon on impulss, mis kerkib alateadvusest välisärritaja peale, mis seotub meie jaoks millegi meid ohustavaga. Käivitades ürgse «võitle või põgene» refleksi ja pannes toimima – enamasti arutult ning viisidel, mida hiljem emotsioonilaksu alt välja tulles kahetseme. Nagu öeldud, otsivad kõik inimesed maamunal võimalust tunda end hästi ehk võimalust kogeda positiivseid emotsioone. Isegi need noored vägivaldurid, kes kampadesse kogunevad ja endast nõrgemaid ahistavad. Olete näinud inimest, kes tunneb end hoolitu, väärtusliku ja armastatuna? Sellisel inimesel puudub vähimgi vajadus kellegi teise vastu vägivaldne olla.
Vägivald, muide, on väga energiamahukas tegevus, oma aja ja jõu destruktiivse enesekehtestuse peale raiskamine näitab, et inimene ei tea, kuidas saavutada muul viisil seesama seisund – väärtusliku, tunnustatud, märgatud ja ehk isegi imetletud olek. Tegelikult äratavad sellised läbinisti õnnetud inimesed kaastunnet. Muidugi teatud piirini, sest kui ikka pead kamba endas tulvavate häirivate emotsioonide eest pilve tõmmanud või umbe joonud teismeliste eest kaitsma, pole kaastundeks kellelgi aega.